Reedel, 18. septembril kell 16.00 avatakse Tartu Kunstimuuseumi näitusemajas Urmas Viigi isiknäitus.
Urmas Viik on Tartusse tulnud ekstra kunstimuuseumi alumise korruse neljale saalile loodud projektiga Kärbes. Roos. Kärbes. Kui tihti saab näitusekataloog õnnelikul juhul valmis näituse avamise päevaks, siis Viik teavitas kunstiringkondi käimasolevast tööst juba eelnevalt, läkitades oma nn pildiraamatu kutsena teele enne näituse avamist. Raamat on Tartu Kunstimuuseumis ülesseatava väljapanekuga suures osas seotud, kuigi näitus pakub trükisele lisaks enamat: nii kahe -kui kolmemõõtmelist kunsti – omaloodud ruumilisi objekte, fotot, videot. Läbi nelja saali kulgev installatsioon on üks tervik, milles eristuvad oma alateemad, nii mõnigi tuttav ka kunstniku varasemast loomingust.
Urmas Viik on seekord elu enese kõrval inspiratsiooni ammutanud kirjandusest. Ta tsiteerib argentiina klassiku Jorge Luis Borgese novelle ja arhetüüpseid muinasjutte Okasroosikesest ja Pöial-Liisist. Tekstikatked nii Viigi raamatus kui saalide seintel viitavad algallikatele ja suunavad vaatajat kujunditesse kodeeritud sõnumi mõistmisele. Viigi visuaalsed interpretatsioonid on aga sageli dekonstruktsioonid, millest on eemaldatud traditsiooniliste tähenduste pidepunktid. Tähendustega opereerib autor enamasti polaarsel skaalal. Alguse saab selline lähenemine juba pealkirjast: kärbes, kurjuse ja katku kandja kristlikus sümboolikas ja tavamõistes lihtsalt tüütu putukas ning roos, kehastamas armastust ja ilu. Kõrvuti ilus ja inetu, kõrge ja madal.
Samas on asjade tähendused ambivalentsed ja Viik näib nautivat nende muutumist sõltuvalt kontekstist. WC paberist roosid piduliku lillevaibana panevad unustama materjali madaluse, kuid tualettpotti visatud õis purustab illusiooni ja sunnib mõtlema nii elu ringkäigule kui ilu kaduvusele. Samas saab ülendatud alam putukas. Kuusnurkne tuba Borgesel („Paabeli raamatukogu“) kui absoluutse ruumi vorm kehastub Viigil kärbse silma rakustruktuuris. Digitrükk kärbestest (saja-aastases unes?) ei jää alla roosipannoole (Okasroosikese lossi ümbritseva kibuvitsahekina?). Kõik ei ole mustvalge.
Väljakujunenud arusaamade ümberlükkajana esineb Viik ka lapsepõlve teemat käsitledes. Kunstnikku tunduvad painavat endiselt lapsepõlve ängid, vaimne ja füüsiline vägivald. Kaisukaru toa fotoseinal on näiliselt kiretult dokumenteeritud vatipuntraid ja riideräbalaid, mis mänguasjast jõhkra lahkamistöö tagajärejel alles on jäänud, koletuslikuks kolmemõõtmeliseks hiiglaseks moondunud lemmikust on järel vaid pea. Pöial-Liisi ainelised videod näitavad putuka-perspektiivilt läbi kobrulehtede kahlamise kõrval ebaloomuliku-õnnetu abielu lugu, mis pikitud korduva vihjelise erootilise sümboolikaga.
Viigi käsitlus ei ole pehme, kuigi vatipatja peidetud ekraan ja teises saalis laiutav suur voodi võiksid turvalisele pehmusele viidata. Une ja magamise teema, aja seiskumine, mis esineb nii Okasroosikese loos kui mitmetes Borgese novellides, on Viigi peateemasid. Ta visualiseerib painajaliku õudusunenäo voodi kohal rippuva eksootilisi isendeid sisaldava putukalühtri kujul. Viimases saalis lõhub ta roositapeedi harmoonia anatoomiliste detailide fragmentide sissetoomisega; sealsamas seisavad tummas kahekõnes vastamisi falloslike tardunud suitsusammastega roosa ja must maja.
Urmas Viigi kunstilava kõigist etteastetest saab Tartu Kunstimuuseumi viltuse maja alumisel korrusel osa 25. oktoobrini.
Olete oodatud!
Reeli Kõiv
näituse kuraator.
