Näitusega “Split Mind” kuulutab Muravskaja näituse pealkirjale autegeva aktiga rahvusluse teema oma loomingus lõpetatuks. Küsimuseks jääb, kui enese identifikatsioon rahvuslikul tasandil ebaõnnestub, siis mis saab edasi?
Tanja Muravskaja loomingut iseloomustab tugev sotsiaalne närv, mis peaasjalikult portreeformaadiga töötades, kuid dokumentaalsust eirates, kehtestades selle asemel tugeva autoripositsiooni võimaldab võrdlemisi selgelt artikuleeritud seisukohti.
Nii on Muravskaja portreede puhul ühtlasi tegemist autoportreedega, mille kaudu autor tegeleb enese identifitseerimise ja positsioneerimisega.
Näitusega “Split Mind” kuulutab Muravskaja taas kord lõppenuks ühe teema, seekord siis autori loomingut viimased neli aastat läbinud rahvusluse küsimuse. Esimeseks etappi sulgevaks näituseks oli “Encore” 2007. aastal Hobusepea Galeriis, mis võimaldas sissevaadet autori mälu-pimikusse võttes kokku Muravskaja varasemad väga üldiste teemadega tegelenud pigem formalistlikud sarjad. Järgnes neli aastat väldanud rahvusluse küsimusega tegelevate näituste jada, millest säravaimateks etappideks olid “Positsioonid” (2006) ja “Lucky Losers” (2009). Siin ei olnud enam tegemist pelga sotsiaalkriitika, vaid märksa konkreetsemalt püstitatud subjektiivsete küsimuste ja enesepositsioneerimise võimaluste läbimängimisega. Tähelepanuväärne on, et sellest perioodist pärinevad autori esimesed autoportreed, millele sekundeeris autori personaalse genealoogia kaasamine “Ema” (2008) ja kodumaa kui sümbolistlik küsimus – video “Muld” (2009) ja palju tähelepanu pälvinud installatsioon “Monumendid” (2010).
