Tartu Kunstimuuseum avab rahvusvahelisel muuseumipäeval uue püsinäituse “Inimene poolsajandis”
Kolmapäeval, 18.mail kell 17:00 avatakse Tartu Kunstimuuseumis uus püsinäitus, mis võtab vaatluse alla eesti inimesekeskse kunsti viimasest poolsajandist – circa 1960–2010. Tegu on valdavalt maalikunsti näitusega, millele sekundeerivad graafika, kolmemõõtmeline kunst, foto ja video. Esineb ligi 90 kunstnikku 140 tööga. Teoste valikul on lähtutud puhtkunstiliste kvaliteetide ja sisukuse kõrval sellest, kuivõrd eredalt peegeldavad nad oma aega ja ühiskonda, kajastades nii inimese enesetunnet ja vahekordi võimuga kui mitmesuguseid inimsuhteid. Aastakümnete eripärad avanevad vaatajale Viltuse maja kahel ülakorrusel kuue alateema kaudu.
1960. aastate liberaliseerumisega võimalikuks saanud vormiuuendused ja eriti kosmoseteema kaudu väljendunud progressiusk annab 1970. aastatel, mil ilmnesid stagneerumise märgid, maad eskapistlikele meeleoludele. Suur osa selle aja kunstist on introvertne ja olulisel kohal on puht kunsti probleemid. Kunstnikud käsitlesid sageli inimese ja looduse harmoonilist suhet, kujutades puhkavat või unistavat inimest. 1970. aastad kujunevad eesti maalikunsti kõrgajaks, mis ulatub mitmete kunstnike loomingus edasi ka järgmisesse kümnendisse. Samadel 1970ndatel mõjutab nn maalilise maali meistreid tärganud fotorealismi laine, mis suures osas on esimesele siiski vastanduv. Nii Tartu kui Tallinna fotorealistide loomingus tõuseb tähelepanu keskmesse nõukogude linnaühiskond ja urbaniseerunud inimene.
1980. aastate teisel poolel ilmneb eri kunstiliikides väljenduvate autorite töödes huvi mütoloogiate vastu, on see siis rahvuslik aines, ümbertöötatud antiik või individuaalsusest lähtuv omamütoloogia.
Iseseisvumise ja formatsioonimuutustega kaasas käinud mõningane peataolek kõigutas 1990ndatel maalikunsti positsiooni. Mitmekesistuvasse tehnikate arsenali, kus tahvelkunsti tehakse ka rämpsmaterjalist, tulevad uute meediatena foto ning video, kasutades lavastuslikkust ning relvastudes tihti irooniaga.
Viimasele kümnendile iseloomulik hiiglamõõtmeline figuratiivne maal näib toimivat kaasaja ühiskonna lakmuspaberina, käsitledes päevakajalist – poliitikat, võimusuhteid, rahvusküsimust, sotsiaalseid hädasid või vahekorda jumalaga. Vaatajani läkitatud sõnum räägib peaaegu eranditult kapitalismi hundimoraalist. Nagu näitab kunst, on tänane inimene sageli iseenda vang, ägades rängas depressioonis. Näituse viimases, kunstnike autoportreede saalis, peavad vastastikku dialoogi eri põlvkondade autorid, esitades oma inimlikke tõdemusi kunstnikuks olemisest.
Septembris käivituvad mitmed ekspositsioonist lähtuvad haridusprogrammid.
Näitus jääb avatuks 2012. aasta augustini.
