Paul ja Anne Daniela Rodgers käivad eesti kunstis üsna erandlikku rada, haarates oma lavastuslikel näitustel kõiki vaataja meeli – koos esinevad ready-made, lõhnad, valgus, liikuv videopilt, foto, heli ja kummastavad skulptuurid, mille loomisel on sageli kasutatud loomade kehaosi. Rodgersite looming kuulub sellise kunsti hulka, mis vaatajat ehmatab, tema heaolust lahti raputab. Esitades üheaegselt kitšilikult ilusat ja šokeerivalt võigast, puudutavad nad kõige laiemaid kaasaja märksõnu nagu võim ja vägivald, seks ja geneetika, inimlikkus ja loomalikkus, üksindus ja kokkukuulumine jne.
Skulptoritest kunstnikepaari loominguline koostöö sai alguse 2002. aastal. Inglise päritolu Paul Rodgers on tähelepanuväärse kunstnikunatuurina eesti kunstiellu lülitunud juba kümmekond aastat tagasi, organiseerides aktiivse näitusetegevuse kõrval ka kaasaja kunsti festivale (koos mõttekaaslase Jaan Toomikuga KanaNahk Rakveres, Viinistus) ja vahendades kunstikontakte. Leedu-eesti päritolu Anne Daniela Rodgers (varem AD, AnneDaniela Saaliste) tegutses aastatel 1998-2001 tandemkunstnikuna koos Laurentsiusega (Lauri Sillak).
Rodgersite esitatu on pilkupüüdev. Musta seina sees olevates valgustatud kastides avaneb vaatajale lummav kolmemõõtmeline maailm, kus jutustatakse lugusid. Värvikas ja esmapilgul lõbusas võtmes esitatu on kui nägemus ruumiliseks muutunud maalikunstist – ümbritsetud kaunite raamidega, nagu kunstiajalooks saanud väärtustatud kunst. Lähivaatlusel illusioon puruneb ning muinasjutust saab košmaar. Rohked sümbolid: südamed, roosid, inglid, ristid, ja tekkivad seosed ründavad vaataja teadvust. Kärbes – kristlikus sümboolikas patu sümbol – on eksponeeritud mitmetähenduslikus luubisuurenduses – lunastaja või kurjategijana? Kolgata risti all, tema poole roomamas konn – maise naudinguhimu kehastus kristlikus sümboolikas. (Püha patune, 2006). Elusad kärbsed lendlemas ümber esmapilgul ahvatleva, lähivaatlusel eemaletõukava ja mittesöödava libatordi (Hõrk, 2006). Igaveses ringlemises mõttetult pöörlev karussell, korduv kujund kunstnike loomingus – pardal kahtlaste kommetega seltskond – on kõike muud kui lõbus laste atraktsioon (Unustuse karussell, 2006). Atraktsiooni põhimõttel “töötab” ka mitmete näituste staar – klassikalises Veenuse poosis lebasklev siganaine (Oma lugu, 2002) – kui libistada pilusse münt, süttivad akent ääristavad lambid, võimaldades mõne hetkejooksul elukat lähemalt silmitseda. Rodgersid moraliseerivad oma intellektuaalsel moel inimkonna üldise pahelisuse teemadel nagu Hieronymus Bosch pooltuhat aastat enne neid, lahates tänase päeva eetilisi probleeme.
Kunstiteoste alatoon on vaimukatele lõbustuselementidele vaatamata siiski tõsine. Näituse hirmutavamas ja samas hinge puudutavamas saalis vaatab Paul Rodgersi koletislik autoportree loominimesena (Võimatus leida ühist keelt olles silmitsi vältimatu eraldumisega, 2002) valulisel pilgul tõtt siiami kaksikutega, kelle üha korduv jooks videoklipil vaataja poole, soov kontakteeruda, sumbub iga kord koera lõrinasse. Soerd, kes on “normaalsetest” erinev, ei kuulu kuhugi, on vääramatult üksi.
Kunstnike tõstatatud küsimuste rida näib lõputu. Mis teeb meist inimese? Kust võtab inimene õiguse otsustada loomade üle, neid ära kasutades? Kust võtab inimene õiguse sekkuda loodusesse, manipuleerida geenidega? Mis õigustab vägivalda? Mis on normaalne? “Kahepealise” kunstnik Rodgersi otsingud kontakti leidmisel kunstipublikuga jätkuvad.
Reeli Kõiv
