Viimastel aastatel on Kõrgem Kunstikool „Pallas” (1919-1940) nimega seostatud kõikvõimalikke kunstinäitusi olnud palju, mõne puhul on tunne, nagu ratsutataks Pallase kukil juba liiga tihti. Vahest see ongi nii, aga praegusel installatsioonirikkal ajal on üks skulptuurinäitus Tartus üle hulga aja siiski õigustatud. Seda enam, et on taaselustatud kiviraidurite- kujurite õpetamine Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Kuigi ajavahe „Pallasega” on suur, saavad asjaga lähemalt seotud isikud siiski võrdlusi otsida-leida. Kui aga vanemast skulptuurist näitust teha, ei saa kuidagi „Pallast” saduldamata jätta.
Seda näitust ette valmistades kahtlesin kaua, kas eksponeerida kõiki, kes koolis õppisid või kellel töid kooliajast on säilinud. Lõplik valik sai tehtud tuntumate skulptorite kasuks: Ferdi Sannamees („Pallases”, 1919-24) Eduard Wiiralt (1919-24), Johannes Hirv (1924-31), August Vomm (1924-31), Martin Saks (1922-34), Roman Timotheus (1921-36), Herman Halliste (1923-26), Lydia Laas (1934-43). Alfred Leius (1921-29), Enn Roos (1935-39), kellega koos pidasin vajalikuks näidata ka „Pallases” õppinud aga mujal loominguteed jätkanud kunstnikke: Maire-Helve Männik („Pallases” 1942-44, Prantsusmaa), Linda Sõber (1931- 38, Itaalia), Endel Kübarsepp (1935-39, USA), Ernst Jõesaar (1924-33, Rootsi), Amanda Jasmin (1919-22, 1932-37 Rootsi), Eva Limberg (1938-39, Saksamaa), Salme Rosalie Riig-Schönberg (1936-43, USA), aga ka Jeguda Leiba (1929), Henn Sarap (1924-31), Aleksander Ipsberg (1927-30), Paul Horma (1923-29) ning Irmgard Luha, kellest pole mingeid andmeid. Küllap kannatab sellise “kõigi” eksponeerimise all väljapaneku üldine tase, samas toob see ehk esile sellele koolile omast fluidumit ja vahest mõne üllatusegi.
Skulptuuri sai tookordses Eestis õppida ka Riigi Kunsttööstuskoolis. Skulptuuritöökoda loodi seal 1921.a ning õpetajatena töötasid seal teistehulgas Jaan Koort 1921-23, Ferdi Sannamees 1925-27, Voldemar Mellik 1935-41, kusjuures sealõppinutest protsentuaalselt lõid elus kunstiga läbi sama paljud kui „Pallases” kunstihariduse omandanudki: Arseni Mölder, Aleksander Kaasik, Garibaldi Pommer, Rudolf Saaring (USA), Karl Pehme (USA). Muide Wiiralt, keda peame ka suurepäraseks skulptoriks, õppis enne „Pallasesse” tulekut Tallinna Kunsttööstuskoolis (1915-1919).
Pallaslaste näitusel püüdsin eksponeerida töid, mis tehtud kooliajal ning midagi hilisemast perioodist – onju „aja” tähtsus skulptuuris ja loominguaeg mitmetähenduslik ja oluline teema. Sügavuti on seda lahanud oma uurimuses A. Dobrovolski (1). Kui vaadelda lõpetajaid, siis võrdle kuidas tahad – esimene 1924a. lend, kus olid E. Wiiralt ja F. Sannamees osutub tugevaimaks. Mis siis, et E. Wiiralti skulptuurilooming jääb väheseks, on tema äärmiselt tundlikud tööd saanud kindla koha meie skulptuuriklassikas. F. Sannamees omakorda oleks ka maalijana väljapaistvaks osutunud (2). Kuigi T. Nurk peab ka 1930-ndate lende tugevateks, jäid nad allakirjutanu arvates siiski keskpärasemateks. ”Skulptuuriateljee andis üldse 15 lõpetajat. Nad tulid koolist hea professionaalse haridusega, isikupärase modelleerimisoskuse ja materjalide peamiselt kivi- töötlemisvilumusega.
Paratamatult oli õpilaste töös õppejõu mõju, kuna õpiti ainult ühe isiku juhendamisel (3). Põhiõpetajaks oli A. Starkopf, 1919-1940 õpetaja, 1929-1940 koolijuhina. Meie esiskulptor J. Koort kritiseeris kooli küllalt teravalt ajakirjanduseski. „Ent mis kasu võib tuua meie kunstile ja kunsti-kultuurile sarnane „kõrgem” kunstikool, või kümme sarnaseid, kui kooli professorid ise veel siplevad tehnilise jõuetuse käes ning surmaheitlust peavad joonistusliste, maalitehniliste ja voolimiskunsti algmõistetega” (4). Vahest on Koortil isegi õigus seda öelda, sest tema kunstialane ettevalmistus oli suurepärane, tööde tase aga praeguseni ületamata- vaadelgem tema töid KUMU ekspositsioonis. Ja jälle mõtlen nõutukstegeva nukrusega, milliseid töid noil aastail Euroopas tehti. Meenutagem või U.Boccioni „Inimkeha liikumises” 1913, M. Duchampi „Fontään” 1917, C. Brancusi, H.Moore, P. Picasso töid.
Loomingu mõttes tammus Pallase õpetus küll paigal, kuigi T. Nurga andmeil käisid „Pallases” Saksa, Prantsuse, Itaalia, Vene ajakirjad ning kooli õpilased olid kursis kunstielu aktuaalsete probleemidega (5) ja tehti ka välisreise. Kerge väreluse meie skulptuuri tõid 1920 aastatel Eesti Kunstnikkude Rühma liikmed Juhan Raudsepp ja Henrik Olvi oma kubistlikus laadis töödega, aga nemad olid oma kunstihariduse saanud mujal. H. Read kirjutab: „Kubism ei olnud pelgalt üks faas kunsti evolutsioonis- evolutsioonis, mis on vastavuses sotsiaalsete ja majanduslike trendidega, see oli määrav murrang võrreldes traditsiooniga. Viis sajandit oli euroopa kunst kõikides faasides pühendunud representeerimisele; kubismi tulekust edasi pühendus ta ühaenam teisele eesmärgile – asendusele (6). Kubistlik-konstruktivistlik episood eesti skulptuuris jäi aga ebaühtlaseks, esialgsete katsetusteajaks. Kunsti kujunemiskäigu üldine suundumine looduslähedusele ei lasknud meil väljaarendada kubismis ja konstruktivismis peituvaid võimalusi ning rajada neile midagi püsivamat. Kuid see oli siiski esimene ja ainuke kord , mil eesti skulptuur astus sünkroonsesse kontakti moodsa kunsti avangardiga” (7).
Tuleb tunnistada, et eesti skulptuuri peeti välisnäituste algaastatel (esimene, 1926 Riias) maalist, graafikast paremaks, muidugi tänu vanematele kujuritele: J. Koort, V. Mellik, A. Starkopf, J.Raudsepp. Eesti kunstinäitustest välismaal võtsid lisaks vanematele kunstnikele osa F. Sannamees, H. Halliste, E. Jõesaar, A Leius, A. Vomm, M. Saks, J. Leiba. Pallaslastest esines välisnäitustel E. Pütsepa andmetel eraldi A. Ipsberg 1932 „Sõltumatute salongis” ja F. Sannamees 1928, 1933 „Sügissalongis” (8). Kodus esineti „Pallase” koolinäitustel, millised toimusid 1919-1940, samuti kunstiühingu „Pallas” näitustel. Aktiivne oli pallaslaste osavõtt ka KKSKV korraldatud näitustest. F. Sannamehel oli Tallinna kunstihoones 1937. aastal ka personaalnäitus. Eestis oli 1930 aastate alguses 15 vabakutselise kunstniku seas 4 skulptorit, neist 2 pallaslast – H.Halliste ja F. Sannamees (9).
Oli kuidas oli, aga nagu hilisem elu näitas -hakkama nad said. Iseküsimus on see, kuipalju nende mõttelaad muutusteks valmis oli? Kas oli? Vist mitte eriti. Kui vaadelda nende hilisemaid töid, siis ehk on õigus Jaak Olepil, kui ta kirjutab: „Skulptuuris kui kõige maisemas kunstiliigis kipub vaimsus tihti materjali raskuse all kaotsi minema ning mitte alati ei tee kujur seda, mida sooviks, vaid seda, mida oskab. Aja jooksul oskused avarduvad, kuid elu lahtimõtestamise püüded on kadunud ning skulptor ei kajasta enam probleemi, vaid kujutab motiivi- pead, keha, piirdudeski selle välise iseloomustamisega. Nii tunnebki raidkunst rohkem tublisid tehnikamehi kui mõtlejaid, ning eks see ole ka üks põhjusi, miks skulptuur nii kergesti anonüümseks kipub jääma” (10). Aga ehk saame end sellega lohutada, et elasime pikka aega isoleerituna muust maailmast, või ongi see meie loomulik areng.
Need, kes elasid välismaal: M. Männik, E. Limberg, E. Jõesaar on muu maailmaga siiski paremini suhestunud, sammuke kohalikest ees. Päris huvitavaid leide on M.Männiku pärandis, aga tema õppis veel Saksamaal ja Rootsis ning elas Pariisis ning sealgi tunnen mingit Välis-Eestile omast jõuetust stilisatsioonis nagu E. Jõesaare portreedeski.
Lõpetuseks: meil on siiski põhjust rõõmustada, et oli A. Starkopf ja „Pallase” algaastatel V. Mellik, kes suure osa oma loominguajast õpetamisele pühendasid ja skulptuuritraditsiooni Tartusse lõid. Ilus oleks, kui praegune kõrgem kunstikool, kes vahepeal omale „Pallase” nime igatses, ühel päeval sellise tasemega skulptoreid koolitaks nagu see aastate eest oli – siis saab vast taas rääkida ka TARTU skulptuurist.
Ahti Seppet
Viited:
- A. Dobrovolski. Aeg skulptuuris. SV 2. mai 1974, lk 8
- H. Paas. F. Sannamees lk 18, 21 Kirjastus kunst. Tallinn 1974
- T. Nurk. Kõrgem kunstikool „Pallas” 1919-1940 lk 211. Tänapäev, 2004
- Koort, Eesti kunstnikkude Liidu 4 kunstinäitus 1. „Päevaleht” 1926, 26. sept
- T. Nurk. Kõrgem kunstikool „Pallas” 1919-1940. lk 11
- H. Read. Modern Sculpture aconcise history p.54, Thames & Hudson world of art
- Eesti kunsti ajalugu 2. lk 247. Kirjastus Kunst. Tallinn 1977
- E. Pütsep. Kunstielu Eestimaal 2. lk 142-151. ACTA UNIVERSITATIS STOCKHOLMIENSIS
- E. Pütsep. Kunstielu Eestimaal 2 lk 83. ACTA UNIVERSITATIS STOCKHOLMIENSIS
- J. Olep. Vaimult rikas skulptuur. lk 41. Kunst nr 51. 1.1978.
Näitusega seoses on kasutatud Juta Kivimäe, Voldemar Ermi kogutud materjale, Toivo Toomemetsa, Jüri Haini ja Epp Preemi artikleid, EKABL-i andmeid, EKM-i tööd. Suur tänu.
Valik näitusest ilmunud retsensioone:
Ants Juske “Pallase kujurite tööd ootavad avastamist”: Eesti Päevaleht 14. august 2006
http://www.epl.ee/artikkel/350773
Eero Kangor “Ka traditsioonilist skulptuuri tuleb atraktiivselt eksponeerida” Sirp 08. september 2006
http://www.sirp.ee/index.php?option=content&task=view&id=4413
Indrek Grigor “Pallase skulptuur”: artishok.blogspot.com 06. september 2006
http://artishok.blogspot.com/2006/09/pallase-skulptuur.html
Reet Mark “Vana hea skulptuur vanal heal moel”
http://www.ekspress.ee/viewdoc/A4AD3CC29FD4F750C22571DC002FFBA9
