fbpx

Ilmar Kruusamäe. Inimesed

Kruusamäest on raske kirjutada, sest Kruusamäe on maalides end valmis kirjutanud. Müüdi vähemalt. Seda lõhkuma hakata on mõttetus. Müüdist ja koolkonnakuuluvusest rääkides. Peale Kursi koolkonna käilakuju on Ilmar siiski kui mitte Kaurismäki, siis Kruusamägi kindlasti. Ning nende suurte piltide puhul ei peagi vast eriti palju sõnu tegema. Mõned sõnad siiski.

1997-2007 – see on väga väike ajalõik inimkonna lõppu kulgevast saatusest. Kurb kulgemine neile kuraditosinale persoonile, kes väljapandult lõuendil õlisse on vangistatud. Kunstnik Kruusamäele on see kümnend ka vaid hetk elust. Kolmeteistkümnes, aastate jooksul vormund megaportreedes esitleb kunstnik Kruusamäe oma arusaama inimesest. Inimesest, kes oma suuruses on ootamatult omapäraselt inimlik. Sellist suurportreede sarja eesti kunstis pole seni eksponeeritud. Tõsi, oma varasematel kunstnikuperioodidel on Kruusamäe maalinud nii tava- kui loomaportreid. Sellel näitusel esindatu on aga äraarvamatult võimas, sest autor on suutnud ületada raske tehnilise probleemi – õlimaalis inimsuurusest märkimisväärselt suurema näo edastamise. Kerge see pole, sest iga maali teostamiseks on kunstnikul kulunud vähemalt pool aastat. Aga nüüd on nad olemas. Sven Kivisildnikust Tõnis Mäeni, Eha Komissarovist Ants Juskeni, Matti Miliusest rääkimata.

Nendel kolmeteistkümnel pildil on mõned inimesed karjäärijärgijatena mitte päris massist, aga inimesed kindlasti. Ei suure ei väikese lõpptähega. Tähenduslikult suuremaks tehtud? Võib-olla, võib-olla mitte. Ma ei tea ka, kas kunstnikul on portreteeritavate vastu proportsionaalselt piltide suurusest sõltuvat armastust. Küllap on, ehkki ma pole selles päris kindel. Aga hirm on. Hirm portreteeritavate pärast. Ja see on armastuse esimene aste. Armastus algab hirmust. Alles hiljem üleneb see mõnikord kaastundeks. Tavaliselt muidugi ei ülene. Aga siin need inimesed on. Ilmari silmade läbi. Tundku pildil olijad end ära. Vaataja tunnetagu läbi enda ja Ilmari taieste arusaamatust iseendas. Läbi häbi ja raevu armastuseks.

Hannes Varblane

Näitusest ilmunud retsensioone:
Hannes Varblane “Dialoogiline monoloog” Sirp 21.09. 2007

Ants Juske “Kruusamäe inimene suure algustähega” Eesti Päevaleht 10.10. 2007