Näituse pealkiri viitab uuele algusele, mille sõja käigus ajutiselt kodutuks jäänud Tartu Kunstimuuseum sai 1946. aastal oma uutes ruumides, varasemas elumajas Vallikraavi tänav 14.
1945. aasta märtsis kehtestasid ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee kunstis ainsa lubatud suunana sotsialistliku realismi, kritiseerides eesti kunstis seni valitsenud formalistlikku temaatilist ühekülgsust – maastike ja natüürmortide domineerimist. Kunst pidi kasvatama rahvast nõukogulikus vaimus. Et kasvatada omakorda eesti kunstnikke, lisati Eestis toimuvate näituste programmi häid eeskujusid nõukogude ja vene kunstnikelt.
1946. aasta lõpus ja 1948. aastal karmistus võitlus kodanlike igandite, estetismi, apoliitilisuse ja ideelageduse vastu. Õhkkond muutus hirmutavaks ja hüsteeriliseks, igaühele võidi esitada süüdistus kodanlikus natsionalismis, formalismis ja kosmopolitismis.
Väljapanek keskendubki Tartu Kunstimuuseumi näituseprogrammile aastail 1946–1950, kõrvutades võimude soositud ja ideoloogiaga sobimatuid teoseid. Näitust saadavad väljavõtted arhiividokumentidest ja tollasest kunstikriitikast.
Näituse eesmärk on teadvustada muuseumi ajalugu ja näituse korraldamise tingimusi keerulisel sõjajärgsel perioodil, mil valitses pidev hirm ning iga kultuuritegelane võidi tembeldada rahva- ja riigivaenlaseks. Kunstimuuseumi näituseprogrammi varal saab nähtavaks, kuidas võimu suurem tähelepanu näitustele hakkas mõjutama esitletava kunstiloomingu temaatikat, kõrvaldades enamuse 1920. ja 1930. aastatel tegutsenud kunstnikke eksponeeritavate kunstnike nimekirjast.
Kunstnikud: Adamson-Eric, Ivan Aivazovski, Richard Kaljo, Pavel Kirpitšov, Ernst Kollom, Arkadio Laigo, Isak Levitan, Kaarel Liimand, Mihhail Matorin, Villem Ormisson, Richard Sagrits, Martin Saks, Vladimir Sergejev, Vassili Simonov, Dementi Šmarinov, Salome Trei, Ado Vabbe.
Kuraator: Sten Ojavee
Tänu: Rael Artel, Karl Feigenbaum, Margus Joonsalu, Mare Joonsalu, Hanna-Liis Kont, Heiti Kulmar, Keiu Krikmann, Kadri Mägi, Tiiu Talvistu, Peeter Talvistu, Raul Veede.
