Kolmapäeval, 27. veebruaril kell 17 avatakse Tartu Kunstimuuseumi Kunstikabinetis näitus “Lepo Mikko. Ajastu peegeldused”. Lepo Mikko (1911–1978) kuulub Pallase kunstikooli 1939. aasta lendu, mis oli kooli kõige arvukamaks ning andis eesti kunstile kaks eriilmelist maalijat. Neist Lepo Mikko oli Nikolai Triigi õpilane ja Elmar Kitse Ado Vabbe kasvandik. Mikko anne avaldus nagu ta õpetajalgi suurepärases kompositsioonivaistus ja monumentaalses sünteesitaotluses, neis otsinguis liikus ta aastatega suurema lihtsuse ja selguse suunas. 1944. aastal asus Mikko koos perega elama Tallinna, kus töötas aastakümneid kunstiinstituudis maalipedagoogina.
Avatavas ekspositsioonis keskendutakse Mikkole kui suurepärasele figuurimaalijale, kelle eepilised kompositsioonid pälvisid 1960. aastatel rohket tähelepanu. Näitusel esindab kunstniku antud laadi maal “Maa ootab”. Põhitähelepanu langeb väljapanekus aga Lepo Mikko intiimsemale poolele. Need on maalid, mille keskmes on naisefiguur, samuti mitmed autoportreed. Naist jäädvustab Mikko, kas noore neiuna “Õmblevad tütarlapsed” või emarollis maalidel, “Ootamine” ja “Kollane madonna”. Neist teostest said 1960. aastatel tõelised hitid meie kunstis. Mikko üheks esimeseks sulaajal valminud portreeks oli aga “Naine valges pluusis”, mis võlus toonases kunstipildis oma kammerliku pehmusega. Mikko maailm on estetiseeritud ja puhas, tema tugevuseks on suurepärane vormikultuur, peen koloriidivaist ja vaoshoitud emotsionaalsus seda nii vaikelude kui ka inimeste maailma kujutajana.
Näitusel eksponeeritavad tööd kuuluvad Eesti ja Tartu Kunstimuuseumi kogudesse.
Lepo Mikko koos Elmar Kitsega on ka kaasteelisteks muuseumis avatud Endel Kõksi ülevaate näitusel “Vapruse, vabaduse ja rõõmuga”. Näitus “Lepo Mikko. Ajastu peegeldused” jääb avatuks kuni 24. märtsini.
Reede 1. märts toob aga veel ühe esineja kunstnik Endel Kõksi näitusele “Vapruse, vabaduse ja rõõmuga!”. Muuseumi kolmanda korruse suures saalis avatakse kell 17 Kiwa kohaspetsiifiline heliinstallatsioon, mis jäädvustab muuseumi vaikuses olevaid hääli. Kõksi muusikaline eelistus kuulus elektroonilisele muusikale ja tema lemmikuks oli Kanadas elav avangardne eesti muusik Udo Kasemets. Kiwa teos on mõtteliseks sillaks erinevate generatsioonide loomingu vahel.
