Anne Parmasto maalide näitus on juubelinäitus, aga mitte traditsiooniline kokkuvõte eelnevatel aastatel tehtust, vaid visuaalne liikumise jäljerida – tuttavlik oma kordumiste ja üllatav oma kõrvalepõigetega. Mõningase imestusega peab tõdema ka seda, et Emajõe linnas sündinud-kasvanud ning siia kõrgemat kunstiharidust edendama naasnud Anne Parmastole on käesolev esimene isiknäitus Tartus.
Enamus 28 eksponeeritud tööst on valminud viimase poole aasta jooksul Tallinnas, kus A. Parmasto viibib õppeperioodil neli päeva nädalast, Tartu kolme vastu, ning on vaataja ette toodud esmakordselt. Järjekindla ekspressiivse abstraktsionistina pulbitseb Anne Parmasto looming /nagu ta isegi/ loomejõust ja emotsioonidest. Piltidel on jäädvustatud olulised hetked /vahel on kõik oluline/, mis nõudsid väljaelamist, kohati lausa purskumist. Inspiratsioon ise veenab kunstnikku ette võtma suuri ja ebatavalisi formaate, tundma naudingut sinise ja rohelise /Türkiis. 1997.õ.,l.; Lime-Drops. 2001.õ.,l./ ning erinevate punaste toonide lõuendile paiskamisest /Tie-Dye.2000.õ.,l.; Valentine-Footprints. 2000.õ.,l./ ja ka kompositsioonireeglite järgimisest. See viimatimainitud ülesanne on antud ovaalsetele kujunditele: iga lõuend saab just vajaliku arvu, paigutuse ning värviga mumme.
Segatud toonide võlule, millele sekundeerib aeg-ajalt puhta värvi jõulisus, alluvad paberile maalitud õlid, mis kunstniku poolt on kaheks seeriaks kokku nimetatud – Ronda. Corrida. I-VII ja Licorice-Allsorts I-V /valminud 2001-2002/. Need teosed on nii pingestatuselt kui formaadilt analoogilised esimeste, abstraktset kunsti põhjendanud töödega – kõik näib selge ja kõlav. 1950. a. intervjuus ütles ekspressiivse abstraktsionismi teise laine suurkuju Jackson Pollock: “Vaataja peab ootama, mida maalil on talle öelda, ega peaks ise üritama leida sisu või mõtet, mida ta seal arvab olevat.” Oma piltide pealkirjade pärast Anne Parmasto ei muretse, ärgem meiegi – olgu pigem lõbus.
Kuraator(id) : Reet Pulk-Piatkowska
