Ajalugu

Kunstiühing Pallas unistas pea terve oma tegevusaja Tartusse kunstimuuseumi loomisest. Viimaks lükati 1938. aastal käima kampaania kunstiteoste kogumiseks, mis moodustavad nüüd muuseumi alusvara (133 tööd). Nendest teostest korraldati 26.02.–10.03.1940 Pallase ruumides näitus. Päev pärast näituse lõppu toimus koosolek, kus kooli ja kunstiühingu liikmed koos linna ja haridusministeeriumi ametnikega otsustasid luua Eesti uuema kunsti muuseumi. 10. aprillil toimunud TKMi korraldustoimkonna juhatuse koosolekul arutati ka sobilikke ruume: ehitatava veetorni ülemised korrused, Suurturg 3 (Raekoja plats) teine korrus ning Suurturg 6 asuva Linnapanga kolmas korrus. Viimase ruumides otsustatigi remondiga alustada, et muuseum sügisel avada. 21. juunil toimus aga võimuvahetus ning olukord muutus väga segaseks.

Muuseumi edasises arengus mängis olulist rolli Helene Mugasto-Johani, kes määrati Tartu linna koolivalitsuse juhatajaks, sest just tema kaudu käis suhtlemine võimudega. Kunstiühing Pallas oli selleks ajaks likvideerimisel ning muuseumi avamise ajaks 17. novembril 1940 juba kaks päeva varem suletud. Näitus asus kõvasti vähendatud kujul koolivalitsuse ruumides Suurturg 6 (sisse pääses Rüütli tänava hooviväravast ja maja tagatrepist). Samal päeval tegi Mugasto-Johani linnavalitsusele ettepaneku muuseumi asutamiseks. Ajutisse korraldavasse toimkonda kuulusid lisaks esimees Mugasto-Johanile ka Kaarel Liimand komparteist, Armin Tuulse hariduse rahvakomissariaadist, Andrus Johani Tartu ametiühingute keskliidust ning Juhan Püttsepp Pallasest. Muuseumi juhatajaks määrati kunstiühingu sekretär Aarne Miikmaa ning muuseum oli publikule avatud kolmapäeval, laupäeval ja pühapäeval. Aasta lõpul lisandus kogusse esimese ostuna Nikolai Kummitsa “Talutares”.

TKM jäi koolivalitsuse ülalpidamisele 1. aprillini 1941, kuigi määrati juba 1. jaanuari seisuga riikliku kunstide valitsuse alluvusse. Aprillist nimetati juhatajaks kunstiteadlane Juhan Andre ning lisaks Miikmale töötasid muuseumis veel Voldemar Erm (mõlemad tehnilise tööjõuna), majandusjuhataja Helmi Põld ja teenija Amalie Loeve. Muuseumile saadi ruumid Suurturg 3 teisel korrusel, kus tehti kuu ajaga põhjalik remont. Samal ajal töötati läbi Eesti Rahva Muuseumis asuvad kunstikogud – neist anti muuseumile üle 274 teost ning deponeeriti veel 171 (deposiite ehk ajutisele hoiule jäetud töid tuli mujaltki). Esimesteks teadusteemadeks said portree Eesti maalis, Eesti vanem karikatuur ja Pallase koolkond Eesti kunstis.

22. juunil avati alles sama päeva hommikul lõplikult valminud uus ekspositsioon. Esimesel juulil algas sõjategevuse tõttu vastvalminud näituse maha võtmine ja varjendeisse viimine (samas majas ning jõe ääres Krediidikassa keldris). Ainsana sai varasid valvama jääda Voldemar Erm, kes koos Eduard Sitska ja Gustav Rauaga viis osa kogust mürsutule eest Toomemäe haavakliiniku surnukambrisse. Reaalselt pääsesid nii muuseumi ruumid ka kui varad selle korral vaid üksikute kriimustustega. 10. juulil 1941, kui kommunistide võim langes, oli kogus 701 teost (325 oma teost ja 376 deposiiti; 270 maali, 380 lehte graafikat ja joonistusi ning 51 skulptuuri).

Muuseumi ajutiseks korraldajaks sai Erm (hiljem juhataja kohusetäitja) ning Põllu asemel asus tööle Tuui Koort. Ametlikult jäi tööle ka Miikmaa, kuid reaalselt põdes ta tiisikust, millesse 2. jaanuaril 1942 suri. Näitus avati uuesti 12. oktoobril (ruumide lisandudes täiendustega 9. novembril) ning suhteliselt tsenseerimatult, kuigi üks Ado Vabbe akvarell ning Kuno Veeberi õlimaal olid varem “mandunud kunstina” kogudest Saksamaale saadetud. Muuseum oli avatud kuus päeva nädalas kella üheteistkümnest kolmeni, kuid külastajate arv oli suhteliselt tagasihoidlik. Aasta lõpuks oli kunstikogus tänu peremeheta varade deponeerimisele juba 1713 teost.

18. jaanuaril 1943 sai muuseum saksa välikomandantuurilt korralduse oma senistest ruumidest lahkuda. Linnavalitsuse toel leiti kiirelt uus varjualune Lai tänav 17 kivimaja kitsukesel teisel korrusel. Järgmisel päeval, kui lõpetas ka kunstikool Pallase viimane lend, võeti ekspositsioon maha ning transporditi nädala jooksul uude asukohta. Õnnetute juhuste kokkusattumisel langes aga 27. jaanuaril 1943 maja õuele juhuslik punaarmee lennukipomm ja hoone hävis täielikult.

Rusudest välja kaevatud teosed said ajutise peavarju õppetööks suletud Tartu Ülikooli peahoones, kus neid puhastati ja korrastati. Imekombel hävis ainult 17 teost, 238 sai aga suuremal või vähemal määral kahjustada (kokku oli muuseumis 1713 teost, millest 45 kustutati nimekirjast). Järgneva aasta jooksul tegeleti peamiselt teoste restaureerimise ja pakkimisega.

Sõjategevuse lähenedes algas 1944. aasta jaanuaris kogude kolimine Väätsa algkooli Järvamaal ja Lahmuse algkooli Suure-Jaanis. Esimeses valvasid vaheldumisi Tuui Koort ja Virve Hinnov, aktiivse sõjategevuse ajal oli kohal aga terve muuseumipere. Väätsale viidi sõjapakku ka paljude eraisikute kunstivara.

Muuseumi endised ruumid Suurturg 3 hävisid 1944. aasta augustis. Samal kuul määrati Erm ka uue nimega Tartu Riikliku Kunstimuuseumi juhataja kohusetäitjaks (1946. aastal ametlikult direktoriks).

1944. aasta 12. detsembril anti muuseumi käsutusse ruumid Ülikooli 24 neljandal ja viiendal korrusel. Muuseum soovis enda valdusse ka ülejäänud hoonet, kuid sinna kolis sõjavägi, mistõttu hakati otsima uut varjualust. Läbirääkimised käisid majade Tähe 14b ja Tähe 29 üle, kuid lõpuks oli muuseum sunnitud kolima 25. aprillil 1945 kunstnike liidu maja teisele korrusele aadressil Suurturg 8.

Lootus kolida Tähe 14b ruumidesse püsis terve suve ning hoolimata suurest kitsikusest suudeti muuseumis organiseerida ka sõjaaegse kunsti näitus (kunstnike liidu palvel). Kunstiteosed asusid neljas kohas: Suuruturg 8, Gildi 8, Väätsas ja Lahmusel. Suve jooksul proovis Caroline Walther teoseid materiaalses kitsikuses restaureerida, kuid juba 15. augustil küüditati ta tema baltisaksa päritolu tõttu (Waltheri isikuarhiiv ja suur hulk kunstiteoseid on muuseumis hoiul).

1945. aasta lõpus anti muuseumile osa Vallikraavi 14 eluhoonest, mis vajas Aga kapitaalremonti, lisaks asusid seal ka eraisikute korterid. Kunstiteoste transport maalt linna kestis oktoobrini 1946, kuid juba 2. mail õnnestus avada kogude kasvu tutvustav näitus. Järgmistel aastatel tehti keerulistest sündmustest tulenevalt mitu mälestusnäitust (Andrus Johani, Kaarel Liimand, Arkadio Laigo, Nikolai Kummits, Villem Ormisson). 1949. aastal arvati kogudesse ka muuseumisse hoiule antud peremeheta varad, mistõttu oli kunstikogudes aasta lõpus 3097 teost. Aastas toimus kaks-kolm näitust ja külastatavus oli veidi üle 3000 inimese. Muuseum ei tegelenud enam ainult Eestis loodud uuema kunstiga, vaid pidi vaatlema selle ajalugu algusest peale ning uurima, koguma ja eksponeerima ka Vene ja Lääne- Euroopa kunsti.

1951. aastal sunniti poliitilistel põhjustel lahkuma Voldemar Erm ja peavarahoidja Tuui Koort (kuni 1954. aastani asendas viimast Linda Alekõrs-Salum, siis tuli Koort tagasi ja töötas samal positsioonil 1970. aastani) ning direktori kohusetäitjaks sai Nikolai Jasnetski kui “ainuke nõukoguliku mõttelaadiga inimene muuseumi kollektiivis”. 1952. aasta lõpul määrati direktoriks Vaike Tiik.

Muuseumitöö sai 1950. aastate kestel korduvalt terava poliitilise kriitika osaliseks, kuigi sageli oli küsimus hoopis vahendite puudumises või töötajate katsetes keskenduda Eesti kunstiloos olulisele. Nii raamatukogus kui ka kunstikogus eksisteerisid pikki aastaid piiratud ligipääsuga erifondid. Peagi saadi hoonest enda kätte veelgi rohkem pinda (kolmas korrus ja kelder), mille tulemusel suurenes ekspositsioon ja kasvas külastatavus (1955. aastal 21 173 inimest). Alates 1954. aastast hakati regulaarselt korraldama teaduslikke konverentse ning pärast esimest, 1955. aastal ilmunud kataloogi tõusis järk-järgult ka koostatud trükiste arv. Seejuures oli muuseumis ainult kolm teaduslikku töötajat.

1952. aastal avati muuseumis ka esimene tarbekunsti näitus ning aasta varem oli pandud alus tarbekunsti kogule. 1956. aastal toimus esimene elus oleva Eesti kunstniku isikunäitus – selleks oli Elmar Kits. Kümnendi jooksul alustati ERKI õpilastööde (esimene 1951. aastal) ja Tartu kunstinäitustega (esimene isetegevuslik 1952. aastal, esimene koostöös kunstnike liidu Tartu sektsiooniga 1955. aastal). Viimaste traditsioon kestis kuni 1990. aastateni ning elavdas märgatavalt terve linna kunstielu. Suure osa programmist moodustasid väljastpoolt Eestit pärit külalisnäitused. Samuti tegeles muuseum väga aktiivselt rändnäitustega koolides ja muudes asutustes. Väljaspool Tartut toimunud taolistel näitustel tutvustati rohkem originaalgraafikat (ainukene meedium, mida sai originaalina üle riigi sõidutada), linnas peamiselt reproduktiivset väliskunsti. 1967. aastal moodustati muuseumi juurde ka Virve Hinnovi juhitud kunstipropaganda sektor, mille eesmärk oli parandada kunstipedagoogilist tegevust nii koolides kui ka täiskasvanud publiku seas. Avati ka rahvaülikooli kunstiosakond, mille toonastest lõpetajatest moodustus juba aastakümneid tegutsev kunstiklubi.

1959. aastal valmisid ERKI üliõpilastel kursusetööna muuseumi kõrvalhoone eskiisprojektid. Töötajad elasid pidevas uute ruumide ootuses.

1960. aastal loodi muuseumi juurde vabariiklik kujutava kunsti kaugõppe kursus. Neil aastatel aidati luua ka Ants Laikmaa elu tutvustav ekspositsioon Taeblas (Vaike Tiik) ja Amandus Adamsoni elulooline näitus Paldiskis (Tiina Nurk). Võrus Fr. R. Kreutzwaldi Memoraalimuuseumis ja Elvas Rajoonidevahelises Koduloomuuseumis korraldati süstemaatiliselt originaalteoste näituseid. Kümnendi algul sai tänu viimaste elanike väljakolimisele ehitada ümber olemasolevaid ruume ning 1966. aastal lisandus garderoobi, lektooriumi ja näitustele viiva trepikojaga uus püstak. Külastatavus oli sisuliselt sama, mis kümme aastat varem (1965. aastal 21 187 inimest), kuigi loomingulise statistikaga suudeti seda aruandluses sageli kordades tõsta – näiteks tõdeti, et 1961. aastal kino Saluut seintel olnud väljapanekut külastas 93 977 inimest. 1960. aastatel võib märgata ka grupinäitustel eksponeeritavate kunstnike noorenemist (Efraim Allsalu, Ilmar Malini ja Kaljo Polli näitus 1964. aastal; Nikolai Kormašov ja Leili Muuga 1965. aastal; Olav Maran, Enn Põldroos ja Olev Subbi 1967. aastal). 1969. aastal toimunud Endel Kõksi näitusega hakkas langema kodumaalt põgenenud kunstnikke ümbritsev raudne saladuseloor. 1964. aastal ilmus ka esimene teaduslike töötajate artikleid koondav almanahh ning kümnendi jooksul avaldati kokku 40 kataloogi. 1968. aasta 24. jaanuaril kaitses teaduslik sekretär Tiina Nurk oma väitekirjaga kunstikool Pallasest muuseumi esimese töötajana kandidaadikraadi.

1965. aastal oli kunstikogudes 7169 teost, abikogudes 27 590 üksust (raamatud, fotod, vähema väärtusega kunstiteosed jne). Kümnendi jooksul ostis kultuuriministeerium kogudesse uusi teoseid kõigilt muuseumis toimunud näitustelt. Perioodi lõpul rajati Anton Starkopfi majamuuseum (algul juhataja Lea Mehilane, hiljem Ahti Seppet), mille esimese ekspositsioonini jõuti kohtuvaidluste tõttu alles 1972. aastal. Starkopfi pärand on arvel eraldi koguna. Lisaks põhiekspositsioonile koostati seal ka väiksemaid külalisnäituseid, kuid majamuuseumi külastatavus jäi enamikul aastatel paarituhande juurde.

1970. aastal loodi muuseumi teaduslik arhiiv, hakates tagantjärele koondama muuseumi tegevuse ja kunstnikega seotud materjale. Samal aastal sai peavarahoidjaks Taimo Kuusik. Järgmisel aastal alustas muuseumi filiaalina tegevust Eduard Kutsari majamuuseum Elvas (anti hiljem üle Tartumaa Muuseumile, nüüdseks suletud). 1972. aastal valmis muuseumi tornhoone, kus praeguseks paiknevad peamiselt erinevad kogud. Suhteliselt ruttu pärast tornhoone valmimist jõuti järeldusele, et selle planeerimine oli ebaõnnestunud ning kavandatud lifti kasutamine võimatu. Samas hakati olemasoleva kinnistu taha projekteerima suurt tiibhoonet, mis jäi ehitusvõime puudumise tõttu rajamata (arhitekt Raul Kivi). 1976. aastal oli muuseumi koosseisus 35 töötajat, kunstikogudes 10 993 teost ja abikogudes 49 078 üksust. Järgmisel aastal määrati muuseumi direktoriks Toivo Toomemets ning vähendati näituste pinda kogude arvelt.

Väljaannete puhul oli pikki aastaid pudelikaelaks trükikoda, kus ühel hetkel ootas oma järge lausa tosin trükist. Kümnendi esimesel poolel lisandusid grupinäitustel taaskord uued nimed (skulptorid Riho Kuld, Matti Varik, Edgar Viies ja Ülo Õun 1972. aastal; maalijad Peeter Mudist, Tiit Pääsuke ja Ludmilla Siim 1976. aastal), samuti on kümnendi teisel poolel nähtav selge tendents üha nooremate loojate kasuks. Statsionaarseid näitusi külastas 33 076 inimest.

1980. aastal sai direktori kohusetäitjaks varasem teadusdirektor Eha Ratnik ning 1983. aastal valiti uueks direktoriks Mari Nõmmela. Kümnendi jooksul toimus märgatavalt rohkem nooremate kunstnike isikunäitusi (Ervin Õunapuu, Andrus Kasemaa, Raivo Kelomees, Miljard Kilk, Ahti Seppet jt) ning uue joonena muuseumi programmis ka arhitektuuriga seotud näitusi. Samas koostati veel sellelgi ajal hulgaliselt väga publikumenukaid rändnäitusi. 1988. aastal sai muuseum enda valdusse äsja restaureeritud nn viltuse maja (Raekoja plats 18). Seal avati Kivisilla pildigalerii, millest pidi esialgsete plaanide kohaselt saama peamiselt pind Eesti kunsti püsinäitustele. Samal ajal planeeriti muuseumi naabrusse Vallikraavi tänavale skulptuuriaia rajamist, millega ei jõutud aga lõpule, kuna krunt tagastati õigusjärgsele omanikule. Paberile jäi ka järjekordne juurdeehituse eskiisprojekt, mille autoriks Merike Raid. Pärast Taimo Kuusiku lahkumist sai 1990. aastal peavarahoidjaks Tiiu Talvistu. 1991. aastast sai Tartu Riiklikust Kunstimuuseumist taaskord Tartu Kunstimuuseum.

1990. aastal eraldas kultuuriministeerium muuseumile üle pika aja taas ostusummad, mistõttu võis oste planeerida iseseisvalt. Kümnendi jooksul tegeleti väga suures ulatuses nõukogude võimude seatud piirangutest tekkinud aukude lappimisega, kuid sai alguse ka traditsioon pöörata kõrgendatud tähelepanu Tartu Ülikooli maaliosakonna lõpetajatele. Muuseumi osturahadele andis suure lisa Eesti Kultuurkapitali asutamine, mis nüüdseks on peamine ostude toetaja. 1997. aastal pandi alus foto- ja videokogule, millesse on ajapikku kogunenud ka muid materjale ning mis kannab praeguseks kaasaegse kunsti kogu nimetust. Kümnendi olulisimad annetused oli Johannes Saali pärand ning Aleksander ja Vanda Tassa kunstikogu. Taasiseseisvumisaja esimese kataloogi ning lausa mõlemad muuseumi hooned enda alla haaranud suurnäituse au osaliseks sai 1993. aastal Elmar Kits. Tulenevalt muutunud aegadest külastas 1997. aastal näitusi aga ainult 7647 inimest.

1996. aastal sai muuseumi direktoriks Enriko Talvistu. Üha kehvenev olukord muuseumi keldrites, kus senini paiknes suurem osa kogudest, viis 1999. aastal ebapopulaarse, kuid vajaliku otsuseni kõik Vallikraavi tänava ekspositsioonipinnad sulgeda – edaspidi toimusid näitused ainult Raekoja platsis. Anton Strakopfi majamuuseum suleti nappidele külastajatele 1993. aastal ning likvideeriti 1996. aastal. 1998. aastal loodi muuseumipedagoogi ametikoht – kui varem prooviti kunsti viia õpilasteni, siis muutunud oludes tuli keskenduda vastupidisele. 2000. aasta lõpuks oli muuseumi põhikogus 21 636 teost.

1999. aastal sai muuseumi direktori kohusetäitjaks Epp Preem, aasta hiljem valiti direktoriks Heiki Pärdi. 2001. aastal avati näitustele ka nn viltuse maja esimene korrus, kus eelnevalt asus apteek – muuseum oli saanud korruse enda valdusse aasta varem. Uued ruumid võimaldasid muuseumile teha enam lühemaajalisi näituseprojekte. 2005. aastal sai direktoriks Reet Mark ning peavarahoidjaks Mare Joonsalu. Hoiutingimuste puudumise tõttu anti tarbekunstikogust tekstiilja nahkehistööd üle Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile.

Süstemaatilisemalt hakati tegema suuri retrospektiivnäitusi, millega kaasnesid ka mahukad uurimuslikud kataloogid (Karin Luts 2004, Johannes Saal 2006, Eerik Haamer 2008, Endel Kõks 2012, Malle Leis 2014). Seejuures on üha tähtsamat rolli mänginud pagulaskunstnikud (näitus “Eesti kunst paguluses” koostöös Eesti Kunstimuuseumiga 2010.–2011. aastal) ning pagulaskunstnike arhiivid/pärandid (Karin Luts, Endel Kõks, Ville Tops). Oluliseks verstapostiks oli kahtlemata kunstikooli Pallas näituse ja mahuka monograafia koostamine 2009. aastal. Koos muuseumi esimese korruse avamisega sai alguse ka Tartu Ülikooli maaliosakonna lõputööde näituste traditsioon, mis kestab tänaseni. Lisaks on muuseumi näituseprogrammis üha selgemalt nähtav noorte kunstnike isikunäituste osatähtsus. 2004. aastaks oli külastatavus tõusnud 15 642 inimeseni.

Aastatel 2010–2013 tegi muuseum koostööd kaasaegse kunsti festivaliga ART IST KUKU NU UT ning valmisid menukad näitused. 2011. aastal toimus edukalt muuseumi ja Tartu Linnaraamatukogu ühishoone projektivõistlus (võitja QP Arhitektid OÜ), kuid uue hoone rajamiseni siiski ei jõutud. 2013. aastal sai muuseumi direktoriks Rael Artel, kelle valitsusaeg tõi kaasa nii suuri muutusi muuseumi struktuuris ja näituseprogrammis kui ka avalikke skandaale. Samal aastal oli muuseumi külastatavus 24 878 inimest. 2014. aasta lõpuks oli põhikogus 22 561 säilikut. 2017. aastal sai muuseumi direktoriks endine kultuuriminister ja Eesti Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi. 2019. aastal lahkus Kivi Riigikokku. Tema asemele valiti Kultuuriministeeriumi poolt direktori kohusetäitjaks Tartmusi näituste osakonna juhataja Joanna Hoffmann. 2020. aasta sügisel valiti Hoffmann Tartu Kunstimuuseumi direktoriks.

Alates 2015. aasta märtsist kasutab TKM enda esitlemiseks nimekuju Tartmus.

Kolmveerand sajandi jooksul on muuseum end hoolimata suurest ruumija majanduslikust kitsikusest näidanud asjaliku, aktiivse ja võrdväärse partnerina nii kunstnikele, teistele institutsioonidele kui ka publikule. Muuseum on hoidnud kinni asutamispõhimõttest koguda ja tutvustada värsket Eesti kunsti, kuid on jäänud alati truuks ka oma pallaslikele juurtele. Hoolimata sellest, et juba esimesed töötajad unistasid spetsiaalselt muuseumile ehitatavast hoonest, on see mõte aastate jooksul üha uuesti bürokraatiasse takerdunud. Samas pole unistus ise kuhugi kadunud ning selle täitumist oodates tuleb lihtsalt teha seda, mida oleme 75 aasta jooksul kõige paremini suutnud – koguda ja tutvustada head kunsti.

Teksti autor Peeter Talvistu, avaldatud muuseumi 75. juubeli raamatus.