TARTU ÜLIKOOLI KULTUURITEADUSTE JA KUNSTIDE INSTITUUDI MAALIKUNSTI ERIALA BAKALAUREUSE- JA MAGISTRIÕPPE LÕPETAJAD 2009
TARTU KUNSTIMUUSEUMI NÄITUSEMAJA
(10.06.2009 kuni 28.06.2009 )
Maarja Nurk (1987) esitab lõputööks 4 suureformaadilist abstraktse ekspressionismi võtmes, aga nimelt suuna esimese, nn. New Yorgi koolkonna võtmes maalitud maali “Statisti oivaline etteaste”. Pastoosselt pillav, otse tuubist pigistatud värvimassi värvikäsitlus on pooltoonidest hoolimatult ülevaatav, lisaväärtusena on sinakas-violetses gammas maalitud paduabstraktsetel kujunditel ometigi realiteedist pärit arhetüüpsed juured –lopergused taevakehad, kõrkjad-kõrretuustid lubavad tulemust vaadelda ka suurejooneliselt abstrahheeritud maastikumaalina.
Raido Kikas (1986) esitab must-valgelt maalitud neli pikseldatud kaadrit võitluskunste kasutavast arvutimängust. Massimeedia poolt tirazheeritud ja meelelahutuslikel eesmärkidel tarbitav vägivald võib teatud tingimustel saada reaalsuseks (koolitulistamised jm) ka turvalistes heaoluühiskondades.
Arvuti-manipuleeritud, ruutudeks pikseldatud, nn. piiratud loetavusega pilt on saanud kui endisaegse tsensori poolt mahakriipsutatud mustade tekstiristkülikutega pikitud teksti pildiliseks vasteks digitaalajastul.
Anna Hõbemäe (1986) “Amor pedum” oma küllastunud põhivärvilise gamma ja pop-kunstist pärit leidkujundite puhastamise meetodiga esitab sukapoe vaateakende inventarist inspireeritud dekoratiivsete kujundite paljunemise rõõmsameelse loo.
Kerli Kurikka (1986) hingedega koosseisvad neli maalipaari “Õnnelik siga, loll Sokrates” on eksponeeritud kui paokil raamatud, kuhu vaatajat siiski piiluma kutsutakse.
Kalambuurse pealkirja juured viitavad autori paralleelharitusele filosoofia erialal, maalid iseenesest kujutavad aga nüansirikkalt maalitud, hästi puänteeritud ja tasakaalustavalt mõeldud värvikooslustele rajatud abstraktsioone.
Maale saadab didaktiline videopilt, Kurikka muretseb meie visuaalse kirjaoskuse pärast siiralt.
TARTU KUNSTIMAJA GALERII (10.06.2009 kuni 28.06.2009 )
Liisi Örd (1984)
“Ruumi sünergeetika” sarjas lahendab autor monokroomses võtmes erinevate abstraktse maali loomisel kasutatavate faktuursete pindade, struktuuride ja tekstuuride koosmõju pildi pinnal, komplekt koosneb 4 suureformaadilisest maalist.
TARTU KUNSTIMAJA (10.06.2009 kuni 28.06.2009 )
Veiko Klemmer (1985), kellest saab maalieriala lõpetanud viies magistrant, on välja tulnud suuremahulise näituseprojektiga – tema päralt on kogu Tartu kunstimaja 2. korruse näitusesaalid. “Kui kevadele järgneb sügis” on võimsalt komponeeritud maalisari mida saadab pulseeriva heliga videopilt – läbivateks teemadeks “tuleviku maailmad” ( muide, samal teemal avati paar päeva tagasi Veneetsia biennaali kuraatoriprojekt ).
Selle näitusega jätkab Klemmer sisuliselt oma kahe aasta tagust bakalaureusetööd, kuid hoopis rafineeritumal tasandil, filosoofiliselt mitmekülgsemalt ja justkui eri suundades, erinevaid arengustsenaariume võimalikuks pidades. Diskreetset minimalismi ja hillitsetud sci-fi-likku realismi on oskuslikult tembitud metafüüsilise mõõtmega, Klemmeri maalitehnilised valikud viivad teda küll üha lakoonilisema eneseväljenduse poole, kuid nagu öeldud – on kõik teed veel lahti! Sisu poole pealt – siin leidub midagi nii Star Treki ja Christopher Pike`i sõpradele ning happy end`i fännidele kui negatiivsetest tulevikustsenaariumitest innustunud block-busterite kummardajatele, te näete suurepäraselt maalitud figuurimaale – Adamat, Evat ja paarismaali astronaudist.
Jaan Elken, Tartu Ülikooli Maalikunsti õppetooli professor
