08.03.2025–28.09.2025
Terje Ojaveri skulptuurid kõnelevad elust kui väljakutsest, millega tuleb silmitsi seista. Hanguga relvastatud hiidnaine on valmis kaitsma oma kodu ja lapsi, ent samas on ta teadlik oma tapariista kahetisest ülesandest. Ta teab, et põrm on väetis, vagla toit – uue elu algus.
Allutades end looduse tsüklilisusele on Terje Ojaveri tegelaskujud kasvanud suuremaks inimtegevuse eneseimetluslikust absurdist. Nad on pühakud. Sealjuures ei ammuta Ojaveri animalism inspiratsiooni šamanismist – see on modernistlik, klassikaline, koolitatud skulptori käekiri. Nii nagu loodus on Ojaverile religioosne imperatiiv, on klassikaline kutseoskus tema loomingu eetiline imperatiiv. Kunst peab olema hea ja selle sisu loodusseadustega kooskõlas.
Terje Ojaver (s. 1955) lõpetas 1985. aastal Kunstiinstituudi skulptuuriosakonna ning sukeldus kohe Eesti kunstiellu. Üheksakümnendate paradigmamuutustest väljus Ojaver võidukalt, kindlustades endale koha tugevaimate naiskunstnike panteonis. Toona kujunesid välja ka Ojaveri loomingut tänini iseloomustav reljeefselt sõnastatud naisepositsioon ning keskkonnateadlikkus. Armastuse, elu ja looduse seadused on ajatud ja nii kohtab jätkuvalt aktiivse kunstniku teoseid täna sageli kõrvuti põlvkonna jagu nooremate kunstnikega, kellest paljud on sirgunud õppejõud Terje Ojaveri käe all.
Näitusega kaasneb kunstniku loomingut käsitlev kataloog.
Kujundaja: Mare Mikoff
Graafiline disainer: Tuuli Aule
