Isekeskis. Naine kujutamas naist

Tartu Kunstimuuseumis avaneb 13. detsembril näitus „Isekeskis. Naine kujutamas naist“, mis toob Eesti kunstipublikuni vähenähtud teosed kümnest erakogust ja mitmetest muuseumitest. Näitus keskendub küsimusele, kas ja kuidas on muutunud naise kujutamine kunstis naiste pilgu läbi. Eksponeerimisele tuleb 69 teost 35-lt autorilt.

Väljapanek pakub ajaloolist tagasivaadet Eesti naiskunstnike loomingule 1920. aastate algusest kuni 1980. aastate lõpuni, rõhuasetusega Tartu kunstnikel. Publiku ette jõuavad tööd mitmetelt tunnustatud autoritelt (näiteks Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Natalie Mei, Karin Luts jt), aga ka vähem näidatud kunstnike (Ella Mätik, Erna Kreischmann, Silvia Leitu) looming. Naiste omavaheline sõprus ja tihe läbikäimine on olnud aluseks teineteise portreteerimisele ning isekeskis kunstiküsimuste arutamisele, millest tuleneb ka väljapaneku pealkiri.

„Näitus ei tõsta esile n-ö tähtteoseid, see ei olnud eesmärk. Pigem on tegemist killumänguga, kus väikestesse ruumidesse on mahutatud võimalikult palju erinevaid lugusid, mis annavad kokku ühe suurema pildi ja jutustuse,“ sõnab näituse kuraator Kadri Asmer.

Näitus koosneb kolmest alajaotusest, mille moodustavad (auto)portreed, avalik ruum ja n-ö privaatne ruum. Nendest selgub, mis on olnud situatsioonid või kohad, kuhu naiskunstnikud on naisi kõige enam asetanud. Kuigi kuraator ei too nais- ja meessoost kunstnike loomingu vahel välja olemuslikke erinevusi, siis ta nendib, et naiskunstnike loomingu eripärad ilmnevad eelkõige motiivide valikus.

Esimese maailmasõja järel tõusis kogu Euroopas, sh Eestis, jõulisemalt ja massilisemalt esile n-ö moodne ja eneseteadlik naine. Ta asus omandama kõrgharidust, huvitus moest, eelistas koduseintele avalikku ruumi ning astus ühte sammu naisliikumistega. Järgmiste kümnendite lõikes tõusevad naiskunstnike loomingus naiste kujutamisel esile teatud tüüpi sarnasused. Naine on idealiseerimata ja ajastutruu nii linnaruumis kui koduses interjööris, kuid loomult pigem kinnine ja tagasihoidlik.

Radikaalne nihe ilmneb 1950ndatel, mil pildile tulevad jõulised ja eesrindlikud töölisnaised, kes aga juba järgmisel kümnendil astuvad esiplaanilt sammu tagasi. Domineerima jäävad naiskunstnike isikupärased tõlgendamisviisid ning käekiri. 1990. aastatel jõuab Eesti kunstiellu ja siinsesse konteksti kohandatud feministlik teooria ja kunstipraktika. Naiskunstnike tegevus omandab kontseptuaalselt uue tähendusvälja, algab uus ajajärk.

Osalevad kunstnikud: Larissa Abõševa, Ellinor Aiki, Ann Audova, Aino Bach, Helmi Herman, Valve Janov, Silvia Jõgever, Saskia Kasemaa, Linda Kits-Mägi, Epp-Maria Kokamägi, Erna Kreischmann, Kaja Kärner, Malle Leis, Silvia Leitu, Karin Luts, Lydia Mei, Natalie Mei, Marju Mutsu, Leili Muuga, Ella Mätik, Tiiu Pallo-Vaik, Sirje Petersen, Sirje Runge, Helju Sarnet Zauram, Ludmilla Siim, Olga Terri, Evi Tihemets, Vive Tolli, Salome Trei, Anna Triik-Põllusaar, Lüüdia Vallimäe-Mark, Maara Vint, Benita Vomm, Marje Üksine, Hilda Üprus

Kuraator: Kadri Asmer

Koordinaator: Kristlyn Liier

Näituse kujundus: Marika Raudam

Graafiline kujundus: Madis Katz

Eksponeeritud teoste omanikud: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Kunstiühing „Pallas“, Pärnu Muuseum, Tartu Kunstimuuseum, Tartu Ülikooli kunstimuuseum, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, erakogud

Näituse töögrupp: Richard Adang, Nele Ambos, Tanel Asmer, Joanna Hoffmann, Mare Joonsalu, Margus Joonsalu, Signe Kivi, Hanna-Liis Kont, Maria Johanna Kull, Heiti Kulmar, Jaanika Kuznetsova, Kadri Mägi, Julia Polujanenkova, Mareli Reinhold, Anti Saar, Kristel Sibul, Peeter Talvistu, Kristo Tamm, Kärt Tammjärv, Ago Teedema, Urmo Teekivi

Täname: Indrek Hirv, Villu Jõgeva, Tiia Karelson, Kristjan Kogerman, Enn Lillemets, Aune Past, Urmas Past, Tiit Pruuli, Margus Punab, David Pärnamets, Margit Sikk, Aleksander Stern, Jaan Tamm, E-Kunstisalong, Haus galerii, Vanemuise teater

Toetaja: Eesti Kultuurkapital