Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid eesti kunstis

23. augustil kell 18 avatakse muuseumi kolmandal korrusel “Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid eesti kunstis.” Tegu on peamiselt EKM-i kogudel põhineva näitusega, mis tutvustab 1970.–80. aastate eesti kunstis esile kerkinud hüperrealismi.

Kuraator Eesti Kunstimuuseumis: Anu Allas
Tartu Kunstimuuseumile kohandavad: Merli-Triin Eiskop ja Hanna-Liis Kont

Mõiste „hüperrealism“ tähistab ühest küljest 1960. aastate lõpul tekkinud ning mitmel pool maailmas levinud kunstivoolu, mille huvikeskmes oli kaasaegne elukeskkond, selle visuaalsed dominandid ja nende kujundatud maailmataju. Teisalt on hüperrealism eri kunstiliikides alates 1960. aastatest kasutatav tehnika, mis lähtub fotokujutistest, imiteerib ja intensiivistab neid, saavutades n-ö reaalsest reaalsema (hüperreaalse, ülireaalse) efekti.

Kui otsida midagi, mis ühendab kõiki hüperrealiste läbi aegade, siis on see teatav maailma tajumise ja kunsti käsitlemise viis, mis tunnistab meie kogemuste ja eneseväljenduse vahendatust ning toob selle esile. Need kunstnikud ei kasuta fotot selleks, et saavutada võimalikult loomulikku kujutist, vaid rõhutavad konflikti pildi ja tegelikkuse vahel ning kasutavad ühtaegu ära fotoliku kujutusviisi külgetõmbejõudu.

1970. aastatel leidis hüperrealism elavat vastukaja ka sotsialistliku Ida-Euroopa, sealhulgas Nõukogude Liidu kunstis. Keskkonnas, kus kunst pidi ametlike nõudmiste kohaselt olema realistlik, põhjustas uus kunstisuund omamoodi kontseptuaalse lühiühenduse. Pärast aastatepikkust võitlust maailma tõepärasest kujutamisest kõrvalehoidvate, st läänelike kunstinähtustega, seisis nõukogude kunstimaailm silmitsi maalidega, mis olid realistlikumad kui kunagi varem. Ehkki niisuguse üle piiri läinud tegelikkuseiha ideoloogiline suunitlus polnud üheselt määratletav, kohanes hüperrealism sotsialismimaades kiiresti ning kandis kõige erinevamaid vilju.

Näituse eesmärk on tuua esile 1970.–1980. aastate eesti kunstis sündinud hüperrealismi hübriidsus ja mitmekesisus. Fotolik kujutusviis oli ühest küljest stiilivõte, mis võimaldas üle mängida kunstile esitatud realisminõude, teisalt kujunes fotost dialoogipartner ja kaasaegse maailmataju vahendaja, mis põimus tollase kunsti kõige erinevamate – kontseptuaalsete, metafüüsiliste, kriitiliste, sümbolistlike, postmodernistlike – suundadega.