Tartu Kunstimuuseum : Ühe aasta mehed - Adamson-Eric, Kutsar, Nõmmik, Pärsimägi, Raud, Sepp, Võerahansu

Tänavu möödub seitsme eesti kunstniku – Adamson-Eric, Eduard Kutsar, Juhan Nõmmik, Karl Pärsimägi, Gustav Raud, Rudolf Sepp ja Johannes Võerahansu - sünnist 100 aastat. Sel puhul korraldab Tartu Kunstimuuseum suure juubilaride ühisnäituse – ÜHE AASTA MEHED.

Need on seitse väga erineva loojanatuuriga ja elusaatusega meest, keda esmapilgul ei näi nagu miski siduvat. Ometi on nende ühisnäitusel mitu õigustust. Esiteks nende pärinemine ühest ajast ja ühest ruumist, teiseks nende ühine koolitus Kõrgemas Kunstikoolis „Pallas“ ning siin kujunenud sarnane puhtmaalilisi väärtusi esileseadev suhtumine maalikunsti. Pallaslaseks ei saa pidada üksnes Adamson-Ericut. Tema kujunemine toimus aga peaasjalikult Pariisi vabaakadeemiates, tegelikult otseses kontaktis nende suundumustega, millest „Pallaseski“ joonduti.. Sarnaselt Tartu õppuritele on ta huvitunud nn. uusasjalikkusest kui ka maalilisest impressionismist. Otse loomulikult ihkasid taolisi otsekontakte maailma kunstiga ka pallaslased. Peale lõpetamist siirduvadki Pariisi J. Nõmmik, J. Võerahansu ja K. Pärsimägi. G. Rauale, R. Sepale ja E. Kutsarile jääb see paraku vaid unistuseks.

Seitsme ühe aasta mehe edasised elud kujunevadki siitpeale väga erinevateks. Nendes peegelduvad pea kõik võimalikud elusaatused, mis sellele põlvkonnale osaks võisid saada. K. Pärsimägi hukkus võõrsil Oúwiæcimi koonduslaagris, J. Nõmmik emigreerus Rootsi. Kohale jäänud kunstnikud langesid nõukogulike repressioonide ohvriteks, nende hulgas ka nõukogude tagalas töötanud Adamson-Eric. Ent need elud on elatud ühel ajal ja ühes kohas, ning ikka omavahel kokku puutunud. Nii on ka kunstnike loomingus hulgaliselt kokkupuutepunkte ühiste inimeste, paikade ja sündmuste näol.

Käesolevat näitust innustas korraldama ühelt poolt soov kõrvutada ja võrrelda ühevanuste kunstnike erinevaid maailmanägemisi, see on vist küll esmakordne, kui näitusele koondatakse autorid nende ühise sünniaasta järgi, teiselt poolt asjaolu, et mõned neist, näiteks G. Raud, R. Sepp, ka E. Kutsar on tänaseks teenimatult unustuse hõlma vajunud. Toimusid ju nende näitused juba aastakümneid tagasi.