Tänavu omandasid Tartu Ülikooli maalikunsti õppetoolis ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis kõrgema kunstihariduse poolsada noort kunstnikku. Nad süvenesid  kolme kuni nelja õpinguaasta jooksul maali ja skulptuuri, fotograafia, meedia- ja reklaamikunsti , mööbli, tekstiili ja nahadisaini erialadesse.
Käesoleval, kahe kooli ühisnäitusel on välja pandud valik lõputöödest, 22 autorilt 43 teost. Noored on pidanud tegema valikuid, heites pilku nii endasse kui ümbitsevasse maailma, ammutades ainest nii ajaloost kui tänapäevast. Vaataja saab ülevaate  nende eelistustest ja probleemidest, teoreetilistest ja tehnilistest oskustest.
Identiteediotsingutel on Piret Vapajeva, kelle suureformaadilistel maalidel “Naise Nägu” (TÜ, juh. J. Elken) kajastuvad naine islamikultuuris ja autoripoolne uudishimu, enda päritolulistest sidemetest antud maailmaga. Tavaliselt varjatud minapilti intiimse vannitoastseenina laseb piiluda Katrin Kapral (TKKK, juh. A. Laansalu), kes üllatab ka installatiivse vormistusega – rannakabiini meenutava, kuid roostesest plekist, valgustorudega kapp-objektiga.
Näitusel torkab silma noorte kunstnike aasta-aastalt kasvav ind  katsetamaks erinevaid materjale ja avastamaks läbiproovimata töövõtteid. Nagu Anke Oksa loodud pleksiklaasist tahvlid (TKKK, juh. M. Karmin), millele on justkui nõelutud, lahtisi otsi jättes kollakad ekstaasilistes poosides reljeefsed, naise ja mehe plastikfiguurid. Eksponeerituna ruumi keskele lisandub teosele sissekoodeeritud valgusemäng. Näituse üks mitmekihilisemaid on Kerli Pajusaare  heliskulptuur “Tuulte mäng” (TKKK, juh. A. Rudanovski, T. Tell), mis koosneb kahekordsest, sadadest keraamilistest detailidest koosnevast tuulekellast, nende ja looduse võimsatest häältest. Ligi kolmemeetriline, eelkõige helide maagiat kasutav skulptuur mõjub oma hapruses meeliköitvalt. Veelgi peenekoelisema, küll staatilisema vormistuse on saavutanud Airi Gailit komplektis “Kolm õde” (TKKK, juh. U. Vool). Hõbeehetest ja metallpitsiga kaunistatud rõivaesemetest kumab vastu autori kiindumus nii metalli kui esivanemate rõivatraditsioonide vastu kaasaegses vormikeeles. Kudumite pehme maailmaga, vahendiks jämedad vardad ja roosa, lilla trikoolõng, tegeleb Maarja Metspalu (TKKK, juh. R. Aus), kes on lopsaka koereljeefi ühendanud  muinasjutuliste moelõigete ja peakatetega.
Kui tehnika on võtnud võimust ja arvuti teinud sõltlaseks, võivad väljapääsuna sündida tradistsioonilise maali vahendeid kasutavad teosed. Tõestuseks on Irina Krivonogova (TÜ, juh. J. Elken) koloriidirikas ja vaba pintslikäsitlusega läbimaalitud seeria “Doom”, kus mängukirg näib olevat rahuldatud ja võit käega katsuda.
Ökoloogilised mõtte- ja käitusmismudelid on üha enam kinnistumas, kujunedes oluliseks suunaks maailmaparandamise radadel, mida pidi eelkõige noorel põlvkonnal on tavaks kõndida.  Oma teejupi on läbinud Marika Kööbi (TKKK, juh. K. Pajupuu) installatsiooniga ”Rõiva elukäik”, mis kaasab vaatajat mõtlema tarbimishullusega kaasnevate arvandmetele ja protsessidele. Nii nagu riietele antav teine ring, on ammendamatuid võimalusi pakkuv erinevate jäätmete taaskasutamine. Antud esteetika praktiliseks näiteks on Martin Tamme (TKKK, juh. J. Roosi) meisterdatud triibutrendikas tool, reklaamifirmade värvilisi jääke tarbinud praktiline ja tänapäevane mööbliese.
Looduse kordumatut uuenemist ja kasvamist sümboliseeriva tärkava taime kujutamiseks valis Külli Kasesalu (TKKK, juh. O. Villmann)  materjali loodusest enesest, vähekasutatud mesilasvaha. Siit pärineb ka saalides leviv hurmav lõhn ja kordumatute kollaste toonide kuma.
Ajalugu köidab ikka ja jälle, pakkudes kindlat tuge nii faktide, läbimängitud süþeede kui visuaalsete sümbolitega. Kalli Pikas (TKKK, juh. H. Tuksam, M. Liplap) ammutab teema romantilisest Amori ja Psyche armuloost, tuues see seotavate tekstiilimaalingutena Esna mõisa seintele. Tänavuse L. Rändi preemia laureaadi Peeter Ora (TÜ, juh. L. Sillak) inglise monarhi Charles I elust sündinud piltide tagamaad kõnelevad autori sügavamast ajaloohuvist ja musketäriromantikast. Kristi Soe (TÜ, juh. L. Sillak) loob saksa renessansskunsti sakraalsetest teostest fooni isiklikule kogemusele ja inspiratsiooniallikale, jaapani filmile. Maalidel “Maarja kuulutus” ja “Kristus ristil” saab neitsi Maarjast geiðalik jaapanlanna, kellel on samuti oma lugu jutustada. Nii ka Meistril ja Margarital, kes paelusid Jana Peetsalu (TKKK, juh. U. Vool) geomeetrilistele   vormidele (kolmnurk, rist, spiraal jt.) ülesehitatud kompositsioonidega läbi joonistama võtmestseene M. Bulgakovi surematust romaanist.
Viiekümnendate nostalgiahõngu loovad näitusel veenvalt Marju Täht oma retrostiilis kotid (TKKK, juh. K. Lukats, J. Laidma, M. Niinemägi) ja Stina Kase moefotod (TKKK, juh. T.-H. Varres). Raadiokotis ongi raadio ja televiisori omas lameekraaniga televiisor, mille nuppe sobib keerama Merilyn Monroed meenutav naine kõrvalolevatelt fotolavastustelt. Nende tööde puhul torkavad silma head formaaditaju ning tehnilised oskused.
Abstraktne vormimäng ja ka ladinakeelsed pealkirjad on omased ja ühised Peeter Krosmannile (TÜ, juh. V. Vinogradov) ja Mariin Luhtile (TKKK, juh. M. Liplap), kelledest viimase minimalistlikult jõuline kipspannoo on väljapanekus eksponeeritud paraku slaidiprogrammina. Gerli Pihlak (TÜ, juh. J. Elken) keskendub eksistentsiaalsetele probleemidele, balanseerides veel äratuntavate objektide piirimail.
Meediaprojektidest saab vaataja tutvuda Martin Eelmaa (TKKK, juh. M. Kekishev)  ehtekunstnike a-galeriile valmistatud, kõigest liigsest puhastatud sümbolgraafikaga ja Evelin Meieri (TKKK, juh. L. Lätti)  värvikirka animatsiooniga, mille dekoratsioonide ja nukkude valmistamisel kasutas autor uudsena värvitud Playmaisi. Modelleerituna 3D graafikasse, esitleb Alesja Kovalenko (TKKK, juh. L. Ehmann, M. Lauri, A. Rõhu) ajakirjas “Eating Out” Tartu kesklinna kohviku Zum Zum uut kontseptsiooni ja kujundust. Kas on siit sündimas järjekordne ajakiri, sedapuhku elektrooniline? Kas kujuneb see sama edukaks kui Tiit Lepa lõputööst alguse saanud fotoajakiri “Cheese”, näitab tulevik.

Reet Pulk-Piatkowska
näituse kuraator