Käesoleva näitusega lõpetab Tartu Kunstimuuseum oma sotsialistlikku realismi käsitleva näitusesarja. Varasematel näitustel näidati maale ja skulptuure, nüüd on kord plakatite käes. Kuna nõukogude riik kasutas kunsti eelkõige prpoaganda vahendina ja plakat juba oma olemuselt propageerib, reklaamib, müüb midagi, siis peaks seekord propagandistlik ventiil keeratud olema äärmuseni. Seepärast on meeleolu rahustamiseks plakatite vahele pikitud üksikuid näiteid tarbekunstist - lakkmaaliga kaunistatud laekaid ja portselani, mis saadud osalt kingituseks vennasvabariikidest, meie oma kõrgetasemelist klaasikunsti ning kohaliku rahvakunstimeistri puunikerdusi.

“Nõukogude kunst, mida innustavad kommunismi suured ideed, on kõige eesrindlikum, kõige ideelisem kunst maailmas,” kirjutab Z. Lukina 1951. aastal “Loomingus”. “Nõukogude kunstis kuulub tähtis koht õigusega poliitilisele plakatile kui kujutava kunsti kõige massilisemale liigile. Ühe mõistetavama ja mõjuvama agitatsioonivahendina etendab nõukogude plakat suurt osa rahvahulkade poliitilisel ja kultuurilisel kasvatamisel. Hea poliitiline plakat mobiliseerib meie rahvast töökangelastegudele, aitab töötajail mõista bolðevike partei ning nõukogude valitsuse poliitika põhiküsimusi. Plakatkunsti iseärasusteks on poliitiline aktuaalsus, kujutuse täiendamine tekstiga ning eri aega ja eri ruumi kuuluva tegevuse kujutamise võimalikkus ühes kompositsioonis. Sügav parteilisus, elule vastavus ja rahvalikkus kui kogu sotsialistliku kunsti lahutamatud omadused omandavad plakatis kui selle kunsti kõige massilisemas ja levinumas liigis määratu suure agitatsioonilise jõu.”
Vesteldes nõukogude plakatistidega 1943. aastal ütles M.Kalinin: “Plakat – see on ka maal, kuid maal, millel on oma erisused: pilt peab silmatorkama, tõmbama endale tähelepanu. Kui on lubatav niisugune võrdlus, siis ma ütleksin, et maal – see on propaganda, aga plakat – agitatsioon.”

Kõige vanem plakat meie näitusel “Kõik jõud stalinliku viisaastaku teostamiseks” on trükitud 1946. aastal. Ilmselt võis sellele plakatile nagu ka tolleaegsele maalile etteheita liigset maalilisust (!) . Peamised plakatite puudused, mille üle kurdeti, olid oskamatus nõukogude inimese kujutamisel – tüüpide nappus, samade nägude esinemine, joonistusoskuse puudumine; elu ja tööprotsesside mittetundmine; vähene agitatsioon; liigne kiirustamine. Väideti, et kunstnikud ei rakenda töösse kogu oma oskust ja indu, mistõttu plakatid valmivad alla nende tavalisi võimeid ja oskusi. Selliseid vigu leiti nii 1949., 1950. kui ka 1952. aastal.

Konkurentsitult kõige rohkem plakateid kõnesoleval näitusel on kujundanud Sima Ðkop, keda keskealine näitusekülastaja teab ehk rohkem imeliste lasteraamatute nagu näiteks “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” või “Inglise muinasjutud” kujundajana. Vene plakatistidest väärib märkimist Viktor Koretski - “Meie õnne kaitseb Nõukogude Armee” - 1946. ja 1949. aasta Stalini preemia laureaat, just nimelt plakatite eest.

Tõelised rahvakunsti meistriteosed pärinevad Eesti Rahva Muuseumist ja nende autor on Ants (Hans) Vastisson.
Hans  Tõnise p. Vastisson sündis 1892 Valgamaal Hummuli vallas talusulase peres. 11-aastaselt jäi ta vaeslapseks, kooliharidust ei saanud üldse. Elatist teenis suvel karjusena ja talvel puuraiujana. Tsaariaja lõpul oli ta 5-6 aastat mõisas karjatalitajana. Hiljem töötas ta 26 aastat Tõrva rajoonis Lõvel postivedajana. Voolimist armastas ta juba karjapoisina, sel ajal meisterdas ta talulastele pussnuge ja mõõku, vahetades neid võileibade ja muu toidu vastu. Noormehena kaotas ta raske õnnetuse tagajärjel parema käe. Puunikerdused pärinevad 1950-ndate aastate algusest.

Ristleja mudel on Balti Merelaevastiku madruste kink ENSV-le.

Eksponeeritud klaasvaasidest on tähelpanuväärseimad M. Roosmalt Stalini 70. juubeliks tellitud klaasvaas, mille eest talle anti Stalini preemia ja R. Allingu diplomitööna valminud kristallkauss “Vilja me riigile”. Selliseid toorikuid valmistati 1930. II poolel Lorupi klaasivabrikus ainult kaks, esimene kingiti pärast lõigetega kaunistamist K.Pätsile.

Suured portselanvaasid on saadud kingitusena – suur sinine Leningradi töötajate kink ENSV 10. aastapäevaks, teised kaks Leningradi noortelt eesti noortele ja Leningradilt ENSV 20. aastapäevaks.

Kuna näitus on pühendatud propagandakunstile siis ei saanud kuidagi ära jätta ENSV esimest värvilist mängufilmi “Valgus “Koordis””. Tõeline propagandafilmi tähtteos loodi “Lenfilmi” kaasabil 1951 ning seal tegi oma esimese filmirolli Georg Ots.

Lakkmaalingutega kaunistatud laekad on näitusele valitud kahel põhjusel. Esiteks on selline maalimistehnika väga vana, vene rahvakunsti, õigemini rahvusliku miniatuurmaali üks võtteid. Selliselt kaunistatud karbid ja laekad olid väga kallid ja kuulusid pidulike esinduskingituste hulka. Niimoodi – kingitustena ongi osa näitusel olevaid eksponaate Eestisse jõudnud. Teiseks oli lakkmaal üks eesti kunstnikele täiesti võõras ja tundmatu ala, mida neile Jaroslavlis õpetama hakati. Tegelikult küll hoopis Palehhi linnakeses, mis asus Ivanovo oblastis. Palehhi lakkmaali iseloomustab väga täpne ja peen väljatöötlus, graafiline joonistus, keeruline ja enamasti paljufiguuriline kompositsioon, rikkalik värvipalett. 1943. aasta juulis ja augustis olid seal Adamson-Eric, Richard Sagrits, Paul Luhtein ja Eugen Vaino. E.Vaino on oma päevikutes kirjutanud, et hommikupoolikuti töötasid nad ateljees kahe meistri – Kotuhhini ja Parilovi õpetusel, õhtuti aga koopeerisid vanu lakkmaale ja ikoone. Selles tehnikas ja sellel ajal valminud töid on teil ka võimalus näha.