A.Seppeti tööd ilmusid esialgu noorte- ja ülevaatanäitustele 80-ndate aastate alguses, kus nad äratasid kohe tähelepanu oma iroonilisuse ja kerge absurdse nihestatusega. Tegelikult märgatigi ja kiideti ajakirjanduses sellel ajal peamiselt kaht noort skulptorit - Mati Karminit ja Ahti Seppetit. Algusaastate kipstöödest jõudis metalli suhteliselt vähe, ilmselt mäletatakse veel ringis tiirutavat koertekarja ja roti hääletut karjet. 80-ndate keskel hakkas vilju andma skulptori Egiptuse reis. Üks meeldejäävaim komplekt vapustavalt töödeldud puud oli “Kuningate org”, mis kahjuks täna pole enam taastatav. Samast ajast on näitusel aga mitmed linnud ja paatunud lennuga moondunud lennuk. Kõige õnnelikumad aastad tunduvad seni olnud 1990-95, kus Seppet loob kõigepealt oma “Rooma klubi” väärastunud huntide ja filosoofide-puuslike koosluse. Mängleva materjali – metall, põdranahad, puu, traat, värv; põneva idee ja konjuktuursuse poolest 90-ndate alguse tippteos eesti skulptuuris üldse. Järgnesid “Vivisektsioon” - lausa anatoomiliseks kippuv erootiline karje ja taas egiptuse hõnguline “Mumifitseeritud suhe”, komplekt, millest kunstnik ise ehk kõige rohkem peab. Sajandi viimasel viiel aastal pöördus Seppet uue materjali, paberi poole ja hakkas seda kortsutama, vormima, liimima. Meeldejäävaim oli sinise valgusega värvitud valgete kleitide kõhedust äratav parv, mis ka kõnesolevasse valikusse kahjuks ei mahtunud, küll aga uus variant koertest. Veel üks isemoodi tahk kuulub eelmisesse sajandisse - kummardus dadale. Erinevast metallkolust kokkupandud monstrumid, millega haakub vastupidiselt vivisektsiooni kuumale seksuaalsusele külm esteeditsev naine-voodi. Ja muidugi on näitusel need karget romantilisust õhkavad autoklaasid.

Näitusel saab seega näha pilguheitu ühe eesti parima ja kindlasti Tartu parima skulptori loomingule. Märksõnadeks mängulisus, ideederohkus, huvitavus, grotesk. Kuraatoriteks on kunstnik ise ja Reet Mark ning kestab see lugu täpselt kuu aega.