Noorte Kujurite Ühing Vikerla

Noorte Kujurite Ühing Vikerla on kindlasti üks vähemtuntumaid kunstnikerühmitusi meie kunstiloos. Ühing loodi 1917. aasta 23/26. novembril ning sai tegutsemiseks aega täpselt aasta. Nagu te näete on tegemist peamiselt maalikunstnikega, sõnal „kujur“ oli tookord üldisem tähendus. Ühingusse kuulusid Balder Tomasberg, Aleksander Mülber, Oskar Kallis, Aleksander Krims, Roman Haavamägi ja Välko Tuul. Alfred Vaga nimetab oma 1923. aastal avaldatud artiklis vikerlaseks ka Paul Liivaku, keda tegelikult hakatakse arvustustes märkima alles 1920. aastal. 1917-18 oli ta veel Riigi Kunsttööstuskooli õpilane, mis polnud loomulikult ühingu tegevustest osavõtmiseks mingiks takistuseks.
Vikerlaga seotud dokumente pole palju. Nad ei jätnud endast maha mingit programmi, ainult ajalehes ilmunud ühingu loomisteates jõudsid nad lühidalt oma tõekspidamisi selgitada. Võimalikke vihjeid saab välja lugeda ka Välko Tuule surmateatest. Peamine, mis kõlama jääb on „kunst kunsti pärast“ ja sarnasuse, kuid mitte samasuse rõhutamine „Noor Eestiga“. Hugo Raudsepp on neid seostanud pigem „Siuruga“. Vikerlased pidasid tähtsaks kõike sisemusest tulvavat, loomulikku ja vähem või rohkem rahvuslikku. Ilmselt olid tollajal veel väga noorte kunstnike tõekspidamised nii kujunemisjärgus, et neid oli täpselt raske sõnastada. Rühmitusena korraldasid nad vaid ühe ürituse – tuluõhtu „Estonias“ ja esinesid 1918. aasta novembris Eesti Kunstiseltsi VI näitusel. Ühingu tegevuse lõpetas samal kuul alanud Vabadussõda, milles langes rühmituse eestvedaja Balder Tomasberg. Juba varem, 1917. aastal oli tiisikusse surnud Oskar Kallis, 1918 märtsis suri kopsupõletikku Välko Tuul.
Pärast sõda jätkasid ellujäänud, kes suurema, kes väiksema eduga tegutsemist, kuid rühmitusest enam ei räägita.
Vikerlaste loomingust võis leida nii sümbolismi, impressionismi, rahvusromantikat kui ekspressionismi. Kunstnikuna oli kahtlemata kõige küpsem Oskar Kallis, ekspressionism ilmus esimesena Aleksander Mülberi loomingusse, arvustustes pannakse pärast O. Kallise surma enim lootust Balder Tomasbergile. Ilmselt mängis ühingus suurt rolli, tänasele kunstiavalikkusele peaaegu tundmatu Välko Tuul. Tuleb tunnistada, et Vikerla legendi teeb kauniks paleus „ … mis küll kõik võinuks olla kui...“ poleksid surnud O. Kallis, V. Tuul ja B. Tomasberg, kui A. Mülber poleks 1921 kadunud jäädavalt Pariisi, kui nad oleksid saanud jätkata võimsa, andeka ja uuendustele avatud olnud rühmana. Oletused teeb põnevaks ka see, et nad olid mitte ainult kunstile pühendunud boheemid, vaid vägagi aktiivselt kunstiellu sekkuvad ja seda organiseerida tahtvad noored.
Kõige kaugemale ehk kõige kaalukamaks jõudis kasvada Aleksander Krims, kelle loomingu hiilgeaeg jääb 1920-30. aastate vahele.
Vikerlastest pole varem ühisnäitust korraldatud, küll on käsitletud pea kõigi loomingut eraldi. Käesoleva näituse puhul ilmub veebruariks ka kataloog.
Näituse idee pärineb Tiiu Talvistult, kes puutus vikerlastega kokku A. Laikmaa ateljeekooli näitust tehes. Lisasin omaltpoolt veel nendega üheealise Herbert Lukk`u ja vaid mõni aasta noorema Eduard Wiiralti. Esimese, kui vähetuntud, kuid äärmiselt huvitava ja paljutõotava kunstniku, kelle elu lõppes samuti Vabadussõjas. Teise kui näite „... mis oleks võinud tulla, kui....“.
Loomulikult on näitusel vaid valik kõigi kunstnike töödest. Maalid näitusel ja kataloogis pärinevad Eesti ja Tartu Kunstimuuseumidest, Tallinna Linnamuuseumist, Läänemaa Muuseumist, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusest ning kahest erakogust.
Materjali kogudes puutusin ma kokku paljude abivalmite ning head nõu andvate inimestega arhiivides, muuseumites, erakogudes. Tänan kõiki abi ja aja eest.

Reet Mark

Näituse kuraator
Tel 7341 050, 56 473 972