2003.aastal lõpetas Tartu Ülikooli maali eriala 6 noort maalikunstnikku. Tartu Kunstimuuseumis ja Kunstimajas avatud diplomitööde ekspositsioon on hõivanud Tartu väärikaimd kunstieksponeerimise paigad, ja siin pole midagi imestada: täiendus, mis Tartu Ülikoolist viimase kümne aastaga tulnud, on tundmatuseni muutnud Eesti kunsti kontekstis peksupoisiks olnud “unise ja vanamoodsa” Tartu näitusepilti. Ilma Peeter Allikuta, Eda Lõhmuseta, Imat Suumanita, Kadi Kängsepata, Meiu Mündita, Albert Gulgita, Külli Suitsota, Kaarel Vullata, Priit Pajoseta, Evelin Müürsepata ja veel paljude teiste tublide lõpetanuteta, poleks Tartus ja kogu Lõuna-Eestis tehtav kunst tänapaeval see, kuhu nüüdseks välja jõutud.

Tartu Kunstimuuseumi kesksema ekspositsioonipinna on hõivanud Sami Kalevi Makkonen (Soome). Kolm, ligi kahemeetrise formaadiga,klassikalise hüperrealismi kaanonite järgi maalitud lõuendit (juh. J. Elken) kujutavad tüüpilises Eesti post-sovietlikus (pitslinad, plastmassroosid, vene potselan, polüester jne.), märgiliselt vägagi täpselt determineeritud “koduses miljöös” aega veetvat (muuhulgas ka kunstiraamatuid lehitsemas!) viit noort naist.

Selle aasta Lembit Rändi stipendiumi laureaat Merike Orava “Peegelvormid” (juh. L. Sillak) kujutavad endast pastoosses, virtuoosses maalimaneeris korralikku pintslitehnikat kaasates kolme ülisuure suurendusega Nõukogudeaegset nääriehet. Liina Laaseri kontseptuaalne maalisari “Mina, tema, meie“ (juh. J. Elken) esindaks otsekui pseudo-feministlikku vaatepunkti, autor on 20-osalises neutraalselt, veidi popilikult ja “igavalt” maalitud portreedesarjas uurinud enda ja abikaasa emotsionaalseid rütme, dialoogi võimalikkust.

Tartu Kunstimajas esineb veenva, naturalistliku materjalitunnetusega maalitud komplektiga Jane Remm (juh.A. Parmasto). Angela Orro “Ajaviitemasin” (juh. A. Parmasto) kujutab endast maalilise hüperrealismi võtmes teostatud neljast maalist koosnevat piltjutustust “Zhaporozhetsist”.

Hea koloristivaistuga Ode Taul (juh. J. Elken) on võtnud endale peadpööritavalt raske ülesande: maalida oma isast-emast lähtuva kahest hiigelformaadis lõuendist koosnev paarisportree.

Rottermanni soolalao ja Eesti Kunstiakadeemia algatatud väärt traditsioon (ja millega ka Tartu Kunstimuuseum nüüdseks liitunud), tutvustada noori kunstnikke meie esinduspindadel, tõstab hetkekski kujutavas kunstis elluastujad samaväärsesse rambivalgusesse nagu teatrikooli lõpetajad.

Jaan Elken