Väljapanek ei vaatle ei kunstnike ega eesti kunsti lapsepõlve, vaid hõlmab enam kui sajandi eesti kunsti ajalugu, tuues vaatajani täiskasvanud kunstnike nägemuse lapsest ja inimese kasvamise ja kujunemisega seonduvast.

Lapse kujutamine pole ei eesti ega ka maailma kunstis kunagi olnud peateemaks, pigem äärealaks. Näitus püüab anda valdkonnast võimalikult mitmekülgse pildi, grupeerides töid sarnase sisu alusel – nii on näitusesaalides kõrvuti K. Liimandi ja E. Merila, A. Janseni ja L. Siibi tööd. Eksponeeritakse maale, skulptuure, ruumiinstallatsioone, fotot, videot – kokku enam kui 100 tööd 60 autorilt.

Lapse kujutamine eesti kunstis on aegade jooksul muutunud – 19. saj lõpu, 20.saj esimeste kümnendite valdavalt olustikulisest või portreelisest lähenemisest jõutakse läbi sõja-aja ängi ja nõukogude aja pealesurutud rollide 70-80-aastatel vabama ja mitmekesisema teemaarenduseni nii stiililt kui sisult (M. Leis, O. Mudist, Toomas Vint jt.) Identiteeedi ja mälu probleemiga tegelev viimane kümnend on tõstnud teema senisest tähtsamale kohale mitmete noorte kunstnike loomingus – läbi teismeea rollimängude analüüsitakse inimese arengu pöördelisi hetki.