Tartu Kunstimuuseum

OKTOOBRIDEMONSTRATSIOON

JAAN ELKEN-i MAALID

Tartu Kunstimuuseumi Kivisilla pildigalerii 1.korruse näituseruumide suurus ja maalide formaadid annavad näitusele kindlad piirid. Näituse struktuuri kuuluvad mitmed Tallinna Kunstihoones 2005.a. märtsis-aprillis toimunud isiknäitusel eksponeeritud maalid, kuid sarnase kontseptuaalse platvormi juures tulevad eksponeeriminsele mitmed uued maalid.

1970-ndate 80-ndate krestomaatiliseks kujunenud hüperrealistliku perioodi Eestisse jäänud töödest on võlvitud tagakambris eksponeeritud kahest-kolmest maalist koosnev best of valik.

„Linda. Remix 2004” vahetab oma ületähistamise jadaga ära põhjuse ja tagajärje, sisaldades tsitaate ja remixi 1980. ja 2001. a. loomingust. Kivisilla pildigalerii suures saalis võimutsevad punaloosungid ja raske kontsistentsiga, otse füüsiliselt aistitavad plüüshlipud kommunistliku sümboolikaga peavad kujundavama keskkonna eemaletõukavaks, tühjalt kõmisevaks.

Enesepiitsutavalt sotsiaalse suunitluse ja totaalriigi regaalide mõnitamise (ja mõnel juhul ka taasloomise) läbi püüan rekonstrueerida nüüd juba kadunud „vaenlase kuju“, et saavutatda maalimiseks vajalikku emotsionaalset kõrgpinget. Indulgents isiklikuks arveteõienduseks seoses perekonda muserdanud küüditamislooga on ju olemas. Seega esteetiline dimensioon saab olla taolise loomemeetodi puhul vaid kõrvalprodukt, lisaväärtus.„Mälumängus“ vaid riivamisi sisse toodud mitme parallellselt eksisteeriva jutustusviisi ja kunstikreedo kooseksisteerimist üritab seekordne näitus testida hoopis suurejoonelisemal moel, purustades olematut barjääri realistliku ja abstraktse kujutamisviisi vahel. Ohtralt autentse ready-made´i kasutamine ongi selle näituse meetod.

Kõrvalsaalis eksponeeritud Helisev muusika viitab Nõukogude ühiskonna programmerimatust sünkroonsusest rahvusvahelise massikultuuriga (näit. muusikafilmi The Sound of Music fenomenaalne edu – seitsmekuune katkematu linastusperiood kinoteatris „Kosmos“ 1970. aastal). Rääkida minu puhul abstraktsusest on ilmselge pealiskaudsus, ajendid ja õhustik viitavad alati konkreetsetele sündmustele, struktuuridele, kas-või vaid psüühiliselt läbielatust pärit mälufragmendile. Viidetest ja tsitaatidest on tööd kohati lausa tiined: usaldan pastoosse maalilise faktuuri kõrval teksti kui pildistruktuuri lahutamatut osa, sellest ongi kujunemas minu uus kunstiline DNA.

Näitus koondab rämedamat maskuliinsust, alateadlikke ja teadlikke hirme, paineid. Maalide aluspinnana on lõuendi kõrval kasutatud räbaldunud kartulikotte, sõjaväepresente. Saalist saali korduvad aadressid ja daatumid on faktidena tõesed, tekstiilid kohati autentsed. Tuhat üheksasada viiskümmend seitse on aastaarv, mil perekond asumiselt Krasnojarski kraist Eestisse naases.

JAAN ELKEN