Tartu Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi ühisnäitus Tartu Kunstimuuseumis 8. juulist 8. augustini.

Ilse Leetaru (1915) on New Yorgis elav eesti kunstnik ja kunstikoguja, kellele, nagu paljudele eestlastele sai osaks põgenemine kodumaalt ja kohanemine olukorraga eksiilis. See lükkas aastateks edasi ka kunstiõpingud. Oma varases nooruses oli Ilse Leetaru õppinud A.Lemba käe all muusikat ja Eesti oludes oleks temast ilmselt saanud hoopis klaverikunstnik. Ent ka suur huvi kunsti vastu õhutas teda juba kodumaal olles suhtlema eesti tuntud kunstnikega, kelle töid ta võimaluste piires ka ostis. Mõne aastaga rajas Ilse Leetaru oma kunstikogu, millest osa viis kaasa USA-sse, osa aga jäi kodumaale.

2003. a. otsustas Ilse Leetaru kinkida oma kunstikogu Eesti kahele kunstimuuseumile. Tööd pärinevad sõdadevahelisel ajal tegutsenud eesti kunstnikelt (Endel Kõks, Jaan Grünberg, Kuno Veeber, Herman Talvik jt). Haruldusteks selles kogus on Kristjan Raua ja Konrad Mägi maalid, samuti mitu Eduard Wiiralti joonistust.

1960ndatel alustas Ilse Leetaru kunstiõpinguid Saksamaa ja USA kunstikoolides ning täiendas end Pariisis. Suureks eeskujuks oli talle Eduard Wiiralt ja ilmselt tema mõjul sai ka Leetarust graafikakunstnik. Oma töödes kasutab ta mitmesuguseid värvilisi sügavtrükitehnikaid, samuti litot ja puhast oforti. Tema kunstiloomingut iseloomustab tähenduse otsimine looduse motiividele ja suur rõhk värvi jõule, millega esmapilgul realistlikud motiivid omandavad tinglikkuse ja erilise meeleolu. Oma reisidel jäädvustatud loodusemotiivides väldib kunstnik turistlikku möödalibisemist, püüdes tabada looduses ja inimestes kordumatut, tunnuslikku.

Väljapanek “Ilse Leetaru. Kingitud kunst” avatakse 8. juulil kell 16.00 Tartu Kunstimuuuseumis. Näitus on tänu- ja tähelepanuavalduseks Ilse Leetaru suuremeelsele kingitusele, mis täiendab meie eesti kunsti klassika kogusid. Lisaks on kunstnik pea terve oma loomingu – üle 200 teose – jaganud kahe kunstimuuseumi vahel, ka sellest on näitusele jõudnud esinduslik valik. (Eestis on tal 1990ndail aastail olnud neli isiknäitust). Näituseks valmis kataloog, millega soovitakse tunnustada hea ja väärtusliku kunsti kinkimise fenomeni riiklikesse kollektsioonidesse ja anda ka panus nende kogude avalikustamisele.