Reedel, 19. novembril kell 16 avatakse Tartu Kunstimuuseumis, Raekoja plats 18 Helsingi kunstniku Christine Candolini tööde näitus "Tähtedevahelises valguses".
Harva näeb näitust, kus vaataja silma ja meelt kasutades on ruumi ja detailide suhet vaagitud nii täpselt ja kus kunstnik on loonud midagi sellist, mida tuleb tahtmine nimetada üheaegselt nii sakraalseks kui proosaliseks, individuaalseks ja anonüümseks. Ja mis ei väitle ega arutle, vaid näitab. Nõnda võiks iseloomustada ka C. Candolini avatavat näitust.
C.Candolin on loonud installatsioone 1980ndatest alates, uurides inimese meelte erinevaid aspekte lääne- ja idamaade filosoofia ning kaasaegsete füüsika- ja bioloogiateooriate põhjal. Candolin selgitab oma näituse mõtet: “Minu eesmärgiks on olnud luua installatsioonikunsti (soome keeles tilataide), milles tavaliselt jälgiva, eemaloleva vaataja osa muutub eriliseks “meeleruumiks” - osaks teose alatajust, intuitiivsest kogemusest ja olemasolust üldse. Olen püüdnud kujutada olemise universaalseid aspekte, milles inimene mõistab, tunnistab ja kogeb oma olemasolu kui üht osa suuremast tervikust”.
Seega kõik, mida kunstnik oma teostes kasutab – valguse peegeldused, peeglid, klaas(ruum), tekstid, kirjamärgid – muutuvad tähenduse kandjaiks. Sel viisil ahvatleb Candolin vaataja oma töödele võimalikult lähedale. Igal näituseruumi teosel on oma nimi: Küsimused oraaklile, Kontemplatsioon, Valgus (video) ja Aga kui kisendaksin. Viimati nimetatud teose lähtekohaks on luuletaja Rilke poolt kirjutatud eleegia oma surnud kunstnikust kallimale, Rilke kalligraafiline tekst on näituse teosega liidetud.