Hagemaks indulgentsi ning laiendamaks Narva Eesti muuseumide näituste festivali kandepinda, otsustas Tartu Kunstimuuseum järgida Eesti Kunstimuuseumi eelmise aasta eeskuju ning osaleda selleaastasel Narva juubeliüritusel. Tõsi ta on, kunstimuuseumide pärispatust - vähene aktiivsus muuseumide ühistegevuses - vabaksostmise järgi see veidi lõhnab küll. Kunstimuuseumidel on küllaltki raske lülituda tänase Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi ning Eesti Muuseumiühingu egiidi all toimuvasse üritusse. Tingib seda kunstimuuseumide paljuski painavalt ahistav spetsiifika, mistõttu neil raske oma voogusid segunevalt peavoolu suunata. Mainstreami muuseumid kasutavad küll kunstnikke, kunsti kui ka kunstimuuseumide kogusid oma ekspositsioonide ilmestamiseks ent kunstimuuseumide enda tegevuses on suhtlemine kunstnike, Kunstnike Liidu ning teiste loominguliste liitudega lausa pealesunnitult prevalveeriv. Kunstimuuseumide teaduslikus uurimistöös on kõik teised Eesti muuseumid neile määravalt vajalikud. Näituste puhul piirdub see tavapäraselt vaid kunstiga seotud museaalide ning näitusepinna ja inventari laenutamisega. Uus, piire ähmastav aeg nõuab muidugi uut mõtteviisi, eks ka uusi vahendeid ja ressursse ent lülitumine sellesse näidisnäituste festivali on üpris keeruline ja kummastav. Seetõttu on siintegijad enam kultuurkapitali toetusel tegutsev ühisprojekt millele Tartu Kunstimuuseum vaba voli, mitte niivõrd volitused andnud. Projekt, mida siin esitatakse ei vasta tõenäoliselt festivali statuudile. Samas tundub, et festivalide toimumise aegruumis on hindamiskriteeriumid olnud muutustealtid. Festival otsib oma nägu ning kohta nii Narvas kui kogu Eesti kultuuripildis. Seetõttu julgengi välja pakkuda Ahti Seppeti nägemust kunstist kui kihistumisest ja ladestumisest.

Hannes Varblane

LADESTUMINE ehk PALIMPSEST

Palimpsest kr. palimpsçston on tavatähenduses käsikiri, millelt esialgne tekst on kõrvaldatud ja asendatud uuega. Kattuvtekste võib olla enam kui üks ning velbal töötlusel saab neid isegi nähtavustada. Maalegi on tihtipeale ülemaalituid, nõnda et tõde tihtipeale alusmaalis või vastupidi. Selle näituse mõte pole siiski vaid kultuuri kängitsetud kihistumiste pelgas nentimises vaid lõppresultaati ladestunud möödanikuponnistuste tunnetamisvajadustes. Tõdemuses, et tänane on eilne. Kaasaegne inimene huvitub paratamatult varemetest, nii vanadest kui uutest – struktuurivahe pole siin märkimisväärne. Jüri Üdigi teadis

"…et templid sama
kaunid on kui rusud
et igas tule-
kus on minekut …"

Ajalool nagu ta objektidel, õigem oleks vist öelda ohvritel, on valikuvariante vähevõitu. Ajalugu, vaatamata Marxi Engelsi eksiarvamusele ei kordu, isegi mitte farsina – ta seisab paigal, täpsemalt öeldes, ladestub. Seetõttu on möödanikuvaremed meie varemed elik templid. Kogu meie kaasaegne kultuur, kunst sealhulgas on parimal juhul meie eelkäijate kultuuri pelk kommentaar, möödaniku vaimsuse ääremärkus. Tegelikkuses seisame me mineviku õlgadel ning isegi siin kirjatähti produtseerides ei kirjuta mitte niivõrd allakirjutanu kuivõrd aastatuhandetes formeerunud keel, mida kasutades ta kirjutab. Tänapäevaselt öeldes, keel ruulib.

Üksiklooja pole vaba, igat loojat, ka kunstnikku, ühtaegu ahistab ning samas avardab uskumatult kultuuri kängitsetud, võib öelda välistamatult vääramatu kunstigeneetiline kood. Selle näituse puhul võiks ju rääkida kunsti kummalisest väest. Kuid kust on see tulekul? Vastus on ühene – ühtsest maailmatunnetusest, ühisvaimust, mis on nii meis kui neis, kes elasid enne meid sellel maakeraks hüütaval lendaval laeval. Seetõttu üpris palju sellest, mida me alles kogeme, suudame me juba meenutada. Seega, kui Ahti Seppet teeb tänapäeval kunsti, loob ta seda kunsti tegelikult eilses päevas, möödanikus, mis on kogu aeg meiega. Meile nii armas elamiseks antud aeg pole andnud inimesele ainsatki kvalitatiivselt uut kontseptsiooni. Me oleme sunnitud tõdema vaid üht – oleme ladestumise viimane kiht, vaid veiklev pealispind ning meie ainus väärtus on ladestuskihi paksus. Seetõttu tuleb nentida – kunstnik on seda kaasaegsem mida antiiksem ta on, mida rohkem peegeldab tema pealispind allpool ladestunud süvakihte. Nii nagu tahvelmaali väärtustab läbimaalituse aste, värvikihtide arv temas, nii väärtustab möödanikutunnetus kultuuri. Seda ei tohi unustada nagu ei tohiks unustada, et ükski uuendus kultuuris ei tohiks tõesti olla atendaat korrastatusele vaid uue seaduspärasuse otsing. Eelmine sajand jättis meisse kõigisse Jumala suuruse augu ning nüüd püüab igaüks nagu oskab Jumalat asendada. Ahti Seppet sellega ei tegele. Ta osundab oma näitusega tõigale, et areng on igaviku ajaviide. Tõega sel pistmist pole. Või nagu ütles E. M. Cioran: “Aja lauses on inimesed küljekuti kiilutud komad, sina aga oled tardunud punktiks, mis lõpetab lause.”.

Hannes Varblane