Hagemaks indulgentsi ning laiendamaks Narva Eesti muuseumide n�ituste festivali kandepinda, otsustas Tartu Kunstimuuseum j�rgida Eesti Kunstimuuseumi eelmise aasta eeskuju ning osaleda selleaastasel Narva juubeli�ritusel. T�si ta on, kunstimuuseumide p�rispatust - v�hene aktiivsus muuseumide �histegevuses - vabaksostmise j�rgi see veidi l�hnab k�ll. Kunstimuuseumidel on k�llaltki raske l�lituda t�nase Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi ning Eesti Muuseumi�hingu egiidi all toimuvasse �ritusse. Tingib seda kunstimuuseumide paljuski painavalt ahistav spetsiifika, mist�ttu neil raske oma voogusid segunevalt peavoolu suunata. Mainstreami muuseumid kasutavad k�ll kunstnikke, kunsti kui ka kunstimuuseumide kogusid oma ekspositsioonide ilmestamiseks ent kunstimuuseumide enda tegevuses on suhtlemine kunstnike, Kunstnike Liidu ning teiste loominguliste liitudega lausa pealesunnitult prevalveeriv. Kunstimuuseumide teaduslikus uurimist��s on k�ik teised Eesti muuseumid neile m��ravalt vajalikud. N�ituste puhul piirdub see tavap�raselt vaid kunstiga seotud museaalide ning n�itusepinna ja inventari laenutamisega. Uus, piire �hmastav aeg n�uab muidugi uut m�tteviisi, eks ka uusi vahendeid ja ressursse ent l�litumine sellesse n�idisn�ituste festivali on �pris keeruline ja kummastav. Seet�ttu on siintegijad enam kultuurkapitali toetusel tegutsev �hisprojekt millele Tartu Kunstimuuseum vaba voli, mitte niiv�rd volitused andnud. Projekt, mida siin esitatakse ei vasta t�en�oliselt festivali statuudile. Samas tundub, et festivalide toimumise aegruumis on hindamiskriteeriumid olnud muutustealtid. Festival otsib oma n�gu ning kohta nii Narvas kui kogu Eesti kultuuripildis. Seet�ttu julgengi v�lja pakkuda Ahti Seppeti n�gemust kunstist kui kihistumisest ja ladestumisest.

Hannes Varblane

LADESTUMINE ehk PALIMPSEST

Palimpsest kr. palimps�ston on tavat�henduses k�sikiri, millelt esialgne tekst on k�rvaldatud ja asendatud uuega. Kattuvtekste v�ib olla enam kui �ks ning velbal t��tlusel saab neid isegi n�htavustada. Maalegi on tihtipeale �lemaalituid, n�nda et t�de tihtipeale alusmaalis v�i vastupidi. Selle n�ituse m�te pole siiski vaid kultuuri k�ngitsetud kihistumiste pelgas nentimises vaid l�ppresultaati ladestunud m��danikuponnistuste tunnetamisvajadustes. T�demuses, et t�nane on eilne. Kaasaegne inimene huvitub paratamatult varemetest, nii vanadest kui uutest � struktuurivahe pole siin m�rkimisv��rne. J�ri �digi teadis

"�et templid sama
kaunid on kui rusud
et igas tule-
kus on minekut �"

Ajalool nagu ta objektidel, �igem oleks vist �elda ohvritel, on valikuvariante v�hev�itu. Ajalugu, vaatamata Marxi Engelsi eksiarvamusele ei kordu, isegi mitte farsina � ta seisab paigal, t�psemalt �eldes, ladestub. Seet�ttu on m��danikuvaremed meie varemed elik templid. Kogu meie kaasaegne kultuur, kunst sealhulgas on parimal juhul meie eelk�ijate kultuuri pelk kommentaar, m��daniku vaimsuse ��rem�rkus. Tegelikkuses seisame me mineviku �lgadel ning isegi siin kirjat�hti produtseerides ei kirjuta mitte niiv�rd allakirjutanu kuiv�rd aastatuhandetes formeerunud keel, mida kasutades ta kirjutab. T�nap�evaselt �eldes, keel ruulib.

�ksiklooja pole vaba, igat loojat, ka kunstnikku, �htaegu ahistab ning samas avardab uskumatult kultuuri k�ngitsetud, v�ib �elda v�listamatult v��ramatu kunstigeneetiline kood. Selle n�ituse puhul v�iks ju r��kida kunsti kummalisest v�est. Kuid kust on see tulekul? Vastus on �hene � �htsest maailmatunnetusest, �hisvaimust, mis on nii meis kui neis, kes elasid enne meid sellel maakeraks h��taval lendaval laeval. Seet�ttu �pris palju sellest, mida me alles kogeme, suudame me juba meenutada. Seega, kui Ahti Seppet teeb t�nap�eval kunsti, loob ta seda kunsti tegelikult eilses p�evas, m��danikus, mis on kogu aeg meiega. Meile nii armas elamiseks antud aeg pole andnud inimesele ainsatki kvalitatiivselt uut kontseptsiooni. Me oleme sunnitud t�dema vaid �ht � oleme ladestumise viimane kiht, vaid veiklev pealispind ning meie ainus v��rtus on ladestuskihi paksus. Seet�ttu tuleb nentida � kunstnik on seda kaasaegsem mida antiiksem ta on, mida rohkem peegeldab tema pealispind allpool ladestunud s�vakihte. Nii nagu tahvelmaali v��rtustab l�bimaalituse aste, v�rvikihtide arv temas, nii v��rtustab m��danikutunnetus kultuuri. Seda ei tohi unustada nagu ei tohiks unustada, et �kski uuendus kultuuris ei tohiks t�esti olla atendaat korrastatusele vaid uue seadusp�rasuse otsing. Eelmine sajand j�ttis meisse k�igisse Jumala suuruse augu ning n��d p��ab iga�ks nagu oskab Jumalat asendada. Ahti Seppet sellega ei tegele. Ta osundab oma n�itusega t�igale, et areng on igaviku ajaviide. T�ega sel pistmist pole. V�i nagu �tles E. M. Cioran: �Aja lauses on inimesed k�ljekuti kiilutud komad, sina aga oled tardunud punktiks, mis l�petab lause.�.

Hannes Varblane