Taastulek minekus

Eesti edumeelse taide enfantterrible Andres Sütevaka (sünd 22. nov 1971) Kristuse aeg on ümber saanud. Nüüd jääb loota vaid taastulemisele.

Sütevaka on lummavalt mitmekülgne kunstnik. Skandaalse poliitporno ning sümbolsiivutuste kõrval loob ta sotsiaalselt ja poliitiliselt täiesti neutraalset kunsti maaliliste linnavaadeteni välja. Ehkki self-made man (või just seepärast), on ta oma kunstiloomes uskumatult vaba, sest tal on kõva kool seljataga. Akadeemilist kunstiharidust tal pole, ent oma kunstialaseid oskusteadmisi täiendas ta Eesti Kunstimuuseumi restaureerimisateljees Alar Nurkse juures (1993-1994), Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi kunstiosakonnas (1994-1995) ning Konrad Mäe nimelises maalistuudios Tartus (1995-1998), kus ta omandas Kaja Kärneri ning Heldur Viirese juhendamisel pallasliku maalikooli alused. Arendavad on olnud ka arvukad õppereisid risti-põiki läbi Euroopa ning seetõttu on ta vanal heal kombel tutvunud suurema osa Vana Maailma klassikalise ja modernse kunstiga originaalis. Kunstnikunime Sütevaka ristiisaks peab Andres Mäekallas Heldur Viirest, kes hakkas teda Konrad Mäe stuudios hüüdma „meheks Pärnust, meheks Sütevakast”. Kunstnik Sütevaka on osalenud lugematul arvul ühisnäitustel ning tal on olnud ka tosinkond isikunäitust nii meil kui mujal.

Siinses, võib vist mõningate mööndustega öelda, abstraktse ekspressionismi võtmes maaliprojektis lahkab kunstnik talle ülitähtsat probleemi – värvi, värvikäsitlust. Sütevaka arvates on silm inimese tähtsaim tajuvahend. Seetõttu on värvide abil võimalik mõjutada nii enesetunnet kui näiteks ruumitaju, värvivalik kas riivab või puhastab inimese siseilma. Enamik kunstniku suuremõõtmelisi abstraktseid töid põhineb värvikontrastidel, millegata püüab vaatajale selgitada värvi kui ühe psüühilise mõjutusvahendi olulisust. Sütevaka kasutab oma töödes hulganisti värvikontraste, samas püüdes neid allutada teatud formaadi ja kontseptsiooni piiridele. Mõjutatuna pallaslikust maalikoolist, mängides faktuuri ja värvinüanssidega saavutab ta intrigeerivaid tulemusi. Sütevaka on kõike seda sõnastanud järgnevalt: „Minu töödes on olulisel kohal faktuur, mis annab võimaluse luua värvikompositsioone. Värvivalik algab esimesest paikapandud värvipinnast ja areneb edasi mängimise ja sobitamise teel. Eriliselt pakub mulle huvi kontrastvärvidega mängimine, samas saadud kombinatsiooni tasakaalustamine mõne kolmanda tooniga”. Värvikäsitluses on Sütevaka mentoriks Matisse ja tema oskus muuta musta tooniks, musta sulandamine pilti nii, et see harmoneeruks. Sütevakat ja Matisse’i ei ühenda mitte ainult see, et nad panevad kõrvuti rohelise ja punase, vaid ka see, et nad mõlemad muudavad musta tooniks. Sütevaka manipuleerib kontrastvärvidega ning ühtlasi paneb proovile ka vaatajate värvitaluvuse, olles värvidega maalides mõnikord sama šokeeriv kui oma poliitporno kollaažidega. Olgu, kuis on, aga prügikasti koloriiti siinselt Sütevaka näituselt küll ei leia.

Taiesed näitusel on aastatest 1998-2006, pooled neist jooksvast aastast. Võlvsaalis eksponeeritavate väikseformaadiliste tööde puhul on kunstnik kasutanud autoritehnikat, mille saladust ta ei avalikusta, nagu ka nende tööde puhul kasutatud eripaberi päritolu.

Sütevaka taastulek selle näitusega puhtasse abstrakti on muljetavaldav. Jääme ootama kunstniku tulevaid tulemisi, sest: „Sütevaka on ehe näide eesti kunstnikust, kes julgeb muutuda. Tema puhul ei ole küll nii, et eesti kunstnik võib küll muutuda, aga ainult natuke sinisemaks, punasemaks või kollasemaks. Sütevaka võib muutuda igasuguseks vastavalt oma natuurile. Las ta teeb seda siis parem juba Maalikunstnike Liidu liikmena. Ja me ei takista teda”. Need on read Lemming Nageli soovituskirjast Sütevakale Maalikunstnike Liidu liikmeks astumiseks. Nüüdseks on Sütevaka juba liidu liige. Ehkki maalikunstnik on ta ilma igasuguse kuuluvusetagi ning oma teed läheb ta niikuinii – teisena tagasitulekuks.

Hannes Varblane

P. S – kunstnik tänab Eesti Kultuurkapitali ning Tartu Kultuurkapitali.