Üllatus! Üllatus! Kunst mittekunstimuuseumidest
Tõsiasi, et peaaegu igas muuseumis on olemas oma kunstikogu, on niivõrd elementaarne, et selle peale ei pruugi alati tulla. Kas oskaksite otsida Endel Kõksi või Karin Lutsu maale kirjandusmuuseumist või küsida Evald Okase omi spordimuuseumist? Kes oskaks arvata, et põnevaid ajastunäiteid ja enamgi veel – ametlikust kunstilaadist kõrvalekaldeid – võib leida mittekunstimuuseumitest. Viimased on sinna sattunud nagu poliitilised pagulased, kelle/mille omandamist said endale lubada just „mitteametlikud kunstikogud”. Isiklikust kogemusest tean, kui raske oli leida sporditeemalisi sotsialistliku realismi näiteid kunstimuuseumitest, samal ajal kui Spordimuuseumis oli olemas suurepärast materjali nii oma kui vene autoritelt, mis siis paraku teadmatusest kasutamata jäi.
Teadvustamaks mittekunstimuuseumite kunstikogude olemasolu, sündis 2007. aasta kunstikuu raames Tartu linnas asuvate muuseumite ühisprojekt „Üllatus! Üllatus! Kunst mittekunstimuuseumitest”. Sellest võtsid osa Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Spordimuuseum, Tartu Linnamuuseum, Tartumaa Muuseum, Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseum ning Tartu Mänguasjamuuseum. Valik kõikidest kogudest oli üleval Tartu Kunstimuuseumis, Kirjandus-ja Spordimuuseum esinesid veel eraldi väljapanekutega. Kokku sai näitustel näha üle saja kunstiteose.
Kunstimuuseumisse olid koondatud hinnalisemad, põnevamad, ja kurioossemad tööd, nähtuna kunstiajaloolasest kuraatori pilgu läbi. Ruumipuudusel oli näitusel ainult maal ja skulptuur. Kahes teises muuseumis koostasid näituse kunstikoguhoidjad, kes reeglina ei ole kunstiajaloolased. Juba see andis huvitava võrdlusmomendi. Üheks eesmärgiks oligi tõsta ja kinnistada muuseumite kunstikogudes olevate teoste väärtust. On ju loomulik, et kunstikogusse suhtutakse teistes muuseumites kui abikogusse. Ja on loomulik, et Oskar Kallise suur lõuendil maal või Eduard Ole laiemale kunstiüldsusele isegi tundmatu pilt paneb kunstiajaloolase südame hoopis teises rütmis lööma kui kirjandusteadlasel. Sama fenomen ainult teisipidi võib toimida kunstimuuseumi arhiivikogus, kui kirjandusteadlane leiab sealt M. Underi ja A. Laikmaa kirjad, milles räägitakse „Sinise purje” valmimisest, või spordiajaloolane medalikogust 36. aasta olümpiamedali, mis kunstimuuseumis arvel „tundmatu kunstniku kujundatud mälestusmedalina.” Viimane näide on muidugi veidi üle dramatiseeritud. Loodetavasti andis kunstiajaloolaste vaimustus erinevates kunstikogudes koguhoidjatele juurde tegutsemisrõõmu.
Ükski muuseum pole kunsti kogunud sihipärast kogumispoliitikat kasutades, mis on ka mõistetav, sest see on kunstimuuseumite ülesanne. Kogude kujunemine on olnud erinev, teoseid on tulmunud nii annetuste, kingituste kui ka riikliku jaotusprogrammi tulemusel. Aeg-ajalt on esitatud tellimusi portreedele ja linnavaadetele. Nimestikke lehitsedes võib aimata, et tellimustööd on olnud kunstnikele tänuväärseks leivateenimisallikaks rasketel aegadel. Näiteks Märt Laarmanile 1950-ndatel aastatel. Loomulikult on muuseumid püüdnud jälgida oma spetsiifikat ja nii on spordimuuseumis palju sporti ja sportlasi kujutavaid teoseid, kirjandusmuuseumis kirjanike portreesid, sealt tasub otsida ka paljude raamatute originaalillustratsioone. Näiteks Eduard Wiiralti omi. Linnamuuseumi kogus on suurepäraseid ajastulisi linnavaateid ning Tartuga seotud inimeste portreid. Ülikooli Ajaloo Muuseumisse on aga sattunud rariteetseid töid Ülikooli kunstikabineti aegadest. Kogudes on muidugi ka juhuslikku ning küllaltki kunstikauget materjali, palju isetegevuslasi. Kiiduväärne on aga olnud muuseoloogide julgus võtta arvele tõeliselt naivistlikke tähtteoseid, nagu on tehtud Spordimuuseumis. Kokkuvõtvalt võib nentida, et kunstikogudes on palju sellist, mida kunstimuuseumid endale vabatahtlikult kunagi ei võtaks, samas on seal ka piisavalt palju teoseid, mida iga kunstimuuseum endale ihaldaks.
Kõnesoleva projekti raamest jäid välja baltisaksa kunstnikud. Üheks põhjuseks jälle ruumipuudus, aga ka see, et nendest on põhjalik elektrooniline kataloog juba koostatud. Kuid siinkohalgi tasub meeles pidada, et väga hea baltisaksa kogu on Eesti Rahva Muuseumis ning baltisakslaste töid on ka Tartu Linnamuuseumis.
Kataloogis on pildiga esitatud kõik Tartu Kunstimuuseumis näitusel olnud teosed. Nimestikesse on maalile ja skulptuurile lisatud ka graafika. Nimestikud on ära toodud nii, nagu nad olemas on. Kuna Tartumaa Muuseumi kunstikogu pole veel elektrooniliselt olemas, on nemad esindatud ainult näitusel olnud maalidega. Tartu Mänguasjamuuseumi kogus oli tähelepanuväärne ainult graafika, seepärast polnud neid jälle näitusel. Kui te vaadates leiate, et kuskil on puudu tehnika ja kuskil pole mõõte, siis ärge palun heituge – virtuaalne kataloog selleks hea ongi, et seda võib täiustada ja parandada lõputult. Kõik hetkel puuduolev lisatakse aja jooksul juurde. Esimesena arvatavasti Kunstiühingu „Pallas” kunstikogu nimestik, mida kuskilt mujalt pole võimalik saada. Ehk saab sellest koguni kõikide Tartu kunstikogude digitaliseerimisprojekt.
Tahaksin siirast tänu avaldada headele kolleegidele, kellega ma seda tööd tehes kokku puutusin ja kelle abi kasutasin.
Näitustesarja „Üllatus! Üllatus!” rahastas Tartu linn.
Kataloogi koostamisel on kasutatud Hasartmängumaksu nõukogu toetust.
Reet Mark
Tõsiasi, et peaaegu igas muuseumis on olemas oma kunstikogu, on niivõrd elementaarne, et selle peale ei pruugi alati tulla. Kas oskaksite otsida Endel Kõksi või Karin Lutsu maale kirjandusmuuseumist või küsida Evald Okase omi spordimuuseumist? Kes oskaks arvata, et põnevaid ajastunäiteid ja enamgi veel – ametlikust kunstilaadist kõrvalekaldeid – võib leida mittekunstimuuseumitest. Viimased on sinna sattunud nagu poliitilised pagulased, kelle/mille omandamist said endale lubada just „mitteametlikud kunstikogud”. Isiklikust kogemusest tean, kui raske oli leida sporditeemalisi sotsialistliku realismi näiteid kunstimuuseumitest, samal ajal kui Spordimuuseumis oli olemas suurepärast materjali nii oma kui vene autoritelt, mis siis paraku teadmatusest kasutamata jäi.
Teadvustamaks mittekunstimuuseumite kunstikogude olemasolu, sündis 2007. aasta kunstikuu raames Tartu linnas asuvate muuseumite ühisprojekt „Üllatus! Üllatus! Kunst mittekunstimuuseumitest”. Sellest võtsid osa Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Spordimuuseum, Tartu Linnamuuseum, Tartumaa Muuseum, Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseum ning Tartu Mänguasjamuuseum. Valik kõikidest kogudest oli üleval Tartu Kunstimuuseumis, Kirjandus-ja Spordimuuseum esinesid veel eraldi väljapanekutega. Kokku sai näitustel näha üle saja kunstiteose.
Kunstimuuseumisse olid koondatud hinnalisemad, põnevamad, ja kurioossemad tööd, nähtuna kunstiajaloolasest kuraatori pilgu läbi. Ruumipuudusel oli näitusel ainult maal ja skulptuur. Kahes teises muuseumis koostasid näituse kunstikoguhoidjad, kes reeglina ei ole kunstiajaloolased. Juba see andis huvitava võrdlusmomendi. Üheks eesmärgiks oligi tõsta ja kinnistada muuseumite kunstikogudes olevate teoste väärtust. On ju loomulik, et kunstikogusse suhtutakse teistes muuseumites kui abikogusse. Ja on loomulik, et Oskar Kallise suur lõuendil maal või Eduard Ole laiemale kunstiüldsusele isegi tundmatu pilt paneb kunstiajaloolase südame hoopis teises rütmis lööma kui kirjandusteadlasel. Sama fenomen ainult teisipidi võib toimida kunstimuuseumi arhiivikogus, kui kirjandusteadlane leiab sealt M. Underi ja A. Laikmaa kirjad, milles räägitakse „Sinise purje” valmimisest, või spordiajaloolane medalikogust 36. aasta olümpiamedali, mis kunstimuuseumis arvel „tundmatu kunstniku kujundatud mälestusmedalina.” Viimane näide on muidugi veidi üle dramatiseeritud. Loodetavasti andis kunstiajaloolaste vaimustus erinevates kunstikogudes koguhoidjatele juurde tegutsemisrõõmu.
Ükski muuseum pole kunsti kogunud sihipärast kogumispoliitikat kasutades, mis on ka mõistetav, sest see on kunstimuuseumite ülesanne. Kogude kujunemine on olnud erinev, teoseid on tulmunud nii annetuste, kingituste kui ka riikliku jaotusprogrammi tulemusel. Aeg-ajalt on esitatud tellimusi portreedele ja linnavaadetele. Nimestikke lehitsedes võib aimata, et tellimustööd on olnud kunstnikele tänuväärseks leivateenimisallikaks rasketel aegadel. Näiteks Märt Laarmanile 1950-ndatel aastatel. Loomulikult on muuseumid püüdnud jälgida oma spetsiifikat ja nii on spordimuuseumis palju sporti ja sportlasi kujutavaid teoseid, kirjandusmuuseumis kirjanike portreesid, sealt tasub otsida ka paljude raamatute originaalillustratsioone. Näiteks Eduard Wiiralti omi. Linnamuuseumi kogus on suurepäraseid ajastulisi linnavaateid ning Tartuga seotud inimeste portreid. Ülikooli Ajaloo Muuseumisse on aga sattunud rariteetseid töid Ülikooli kunstikabineti aegadest. Kogudes on muidugi ka juhuslikku ning küllaltki kunstikauget materjali, palju isetegevuslasi. Kiiduväärne on aga olnud muuseoloogide julgus võtta arvele tõeliselt naivistlikke tähtteoseid, nagu on tehtud Spordimuuseumis. Kokkuvõtvalt võib nentida, et kunstikogudes on palju sellist, mida kunstimuuseumid endale vabatahtlikult kunagi ei võtaks, samas on seal ka piisavalt palju teoseid, mida iga kunstimuuseum endale ihaldaks.
Kõnesoleva projekti raamest jäid välja baltisaksa kunstnikud. Üheks põhjuseks jälle ruumipuudus, aga ka see, et nendest on põhjalik elektrooniline kataloog juba koostatud. Kuid siinkohalgi tasub meeles pidada, et väga hea baltisaksa kogu on Eesti Rahva Muuseumis ning baltisakslaste töid on ka Tartu Linnamuuseumis.
Kataloogis on pildiga esitatud kõik Tartu Kunstimuuseumis näitusel olnud teosed. Nimestikesse on maalile ja skulptuurile lisatud ka graafika. Nimestikud on ära toodud nii, nagu nad olemas on. Kuna Tartumaa Muuseumi kunstikogu pole veel elektrooniliselt olemas, on nemad esindatud ainult näitusel olnud maalidega. Tartu Mänguasjamuuseumi kogus oli tähelepanuväärne ainult graafika, seepärast polnud neid jälle näitusel. Kui te vaadates leiate, et kuskil on puudu tehnika ja kuskil pole mõõte, siis ärge palun heituge – virtuaalne kataloog selleks hea ongi, et seda võib täiustada ja parandada lõputult. Kõik hetkel puuduolev lisatakse aja jooksul juurde. Esimesena arvatavasti Kunstiühingu „Pallas” kunstikogu nimestik, mida kuskilt mujalt pole võimalik saada. Ehk saab sellest koguni kõikide Tartu kunstikogude digitaliseerimisprojekt.
Tahaksin siirast tänu avaldada headele kolleegidele, kellega ma seda tööd tehes kokku puutusin ja kelle abi kasutasin.
Näitustesarja „Üllatus! Üllatus!” rahastas Tartu linn.
Kataloogi koostamisel on kasutatud Hasartmängumaksu nõukogu toetust.
Reet Mark